By Otsustasin, et täna ei ole riisi ega nuudlite päev, kuna olin viimased nädal-kaks praktiliselt ainult riisist elanud. Niisiis leidsin KFC kiirtoidukoha ja ajasin näost paar burgerit sisse. Mõtlesin, et kraban teepealt ühe õlle ka hotelli kaasa, aga nii hästi ei läinud. Kui sa just turismipiirkonnas ei asu, on moslemimaal õlle leidmine ikka pehmelt öeldes keeruline, kirjutab jalgrattaga ringi rändav maailmarändur Risto Prii.
Päeva sihiks oli kõigest 80 kilomeetrit. Kuna jõudsin hostelisse päris varakult ja üllataval kombel oli ka internet seal väga kiire, otsustasin, et veedan õhtu arvutis. Kirjutasin blogi (jah seda sama siin mida sa hetkel loed) ja tegin muidu tähtsat nägu.
Hommikul hakkasin Bengkulu poole liikuma, mis on selle piirkonna suurim linn. Peatusin külalistemajas nimega Tropicana, mis oli väga kena koht, arvestades, et öö hinnaks oli kümme eurot (ehk 160 000 Indoneesia ruupiat).
Seal ma kohtasin ka järgmist rändurit, kes oli samamoodi rattaga teel. Mathias Šveitsist oli jõudnud Bengkulu linna paar tundi enne mind. Tema alustas oma rännakut kodust Šveitsist peaaegu aasta aega tagasi. Minu matk tundus selle kõrval suisa poisike. Meie kohtumine jäi aga lühikeseks, kuna läksin linnapeale süüa otsima ja tagasi tulles oli Mathias juba kadunud.
Otsustasin, et täna ei ole riisi ega nuudlite päev, kuna olin viimased nädal-kaks praktiliselt ainult riisist elanud. Niisiis leidsin KFC kiirtoidukoha ja ajasin näost paar burgerit sisse. Mõtlesin, et kraban teepealt ühe õlle ka hotelli kaasa, aga nii hästi ei läinud. Kui sa just turismipiirkonas ei asu, on moslemimaal õlle leidmine ikka pehmelt öeldes keeruline.
Hotelli tagasi jalutades kohtasin Dudut koos tema sõbraga, kes mu poole tee pealt autoga peale korjasid ja hotellini transportisid. Leppisime kokku, et teen kiire uinaku ja õhtul saame kokku. Peale uinakut tuligi Dudu mulle järgi ja läksime Truly kohvikusse. Tundus olevat väga popp ja Euroopalik koht.
Dudu on juura tudeng, aga teda ennast see väga ei huvitanud, pigem meeldis see tema vanematele. Dudu unistus oli saada hoopis lauljaks. Oma lauluoskust demonstreeris ta ka sealsamas kohvikus. Samuti tahtis ta minna aastaks Austraaliasse, reisima ja töötama. Kuna ma olen kunagi sama tee läbi käinud, siis proovisin talle omalt poolt nõu anda ja soovitasin kindlasti ära käia. See on siiski kogemus kogu eluks.
Järgmine hommik ärgates oli maa märg ja vihmal ei paistnud lõppu tulevat. Niisiis otsustasin, et veedan ühe päeva veel Bengkulus. Kuna ees ootasid suured mäed (nagu ikka Indoneesias) ja mu ratta kett ja hammasrattad olid väga halvas seisus, siis läksin uurima, kas oleks ehk aeg need ära vahetada. Ei tahaks kuhugi väiksesse mägikülla katkise rattaga lõksu jääda. Mõeldud tehtud, ning kolm tundi hiljem oli kett ilusti välja vahetatud. Kõik tundus toimivat ja sõit oli jälle sujuv.
Puhkepäev veedetud, oli aeg jälle liikuma hakata. Seekord sellise väikse koha nagu Mana suunas. Vaated olid fantastilised ja ilm oli jälle parem. Päike paistis ja vihm oli kadunud. Manas leidsin väikse hosteli, mis asus täpselt mošee kõrval.
See tähendas aga seda, et viis korda ööpäevas, kui moslemid palvetavad, tuleb sealt väga kõva muusika. Ma olen juba täitsa harjunud sellega, aga kuna üks kord viiest korrast hakkab muusika kostuma juba kell neli öösel, panin kõrvaklapid voodi kõrvale valmis.
Järgmiseks päevaks oli mul tasuta majutus leitud rannaäärses kohas nimega Pantai Laguna Samudra. Ka selle leidsin läbi Warmshower ratturite majutuslehekülje. Mis ma küll teeks ilma sellise toreda leheta.
Seal kohtasin ma üllataval kombel jälle Mathiast Šveitsist, kes oli ka oma rännakuga samasse kohta jõudnud. Kuna meie teekond edasi läks täpselt samas suunas, otsustasime kuni Jakartani koos sõita, mis võtab kuskil viis-kuus päeva.
Väga tore on vahelduseks kellegagi koos sõita ja ega seegi paha ei tee, et hotellitoa hinna saab nüüd ära poolitada. Reisimine läks just poole odavamaks.
Järgmise päeva sihiks oli Krui linn, mis on kuulus surfamise poolest. Sinna oli kõigest 86 kilomeetrit, aga sellegipoolest oli see üks kõige raskemaid päevi. Mathiase GPS näitas, et kohati olid mäed 19 kraadise kalde all.
Sel hetkel olin ma väga õnnelik, et Bengkulus hammasrattad ja keti ära lasin vahetada. Kruis ööbisime rannaäärses surfi külalistemajas Saejadi Surf Camp. Laisad ratturid nagu me olime, siis surfama seekord ei jõudnud.
Linn oli suhteliselt tühi ja natuke aega peale sinna jõudmist hakkas ka sadama. Me ei lasknud ennast sellest aga heidutada ja läksime linnapeale «Hello Mister» saatel söögikohta otsima. Peale õhtusööki tõi külalistemaja omanik meile kaks kauaoodatud õlut nii, et tähistasime vaikselt raske päeva lõppu.
Kes teab millal jälle selline võimalus tuleb. Hommikul läks veel ekstra hästi ja saime kohvi ja pannkooke. Hea vaheldus riisile. Niisiis võib öelda, et ööbimine Kruis oli meile kui minipuhkus ja järgmisel hommikul olime jälle valmis uuteks tegudeks.
