Retk vulkaani otsa Guatemalas

Hommikul organiseerisin endale külastuse Pacaya vulkaani otsa. Kogusime hosteli rahva kokku ja peale paaritunnist ronimist jõudsime ka kohale. Kahjuks ei olnud ilm just kiita. Terve teekond möödus vihmasajus ja tihedas udus. Seekord jäid siis ilusad vaated vulkaani otsast ära. Vähemalt saime laava kuumusel vahukomme grillida

Lõuna-Guatemalas asuv Antigua linn on ümbritsetud vulkaanidest ja turistide seas väga populaarne. Majutust oli kerge leida ja üle pika aja oli hostel rahvast täis. Õnnestus endale Tropicana hostelis viimane voodikoht krabada. Uurisin natuke erinevate ekskursioonide ja oma edasiste valikute kohta. Väga mägine päev rattal andis aga tunda ja väsisin kiirelt ära. 

Hommikul organiseerisin endale külastuse Pacaya vulkaani otsa. Kogusime hosteli rahva kokku ja peale paaritunnist ronimist jõudsime ka kohale. Kahjuks ei olnud ilm just kiita. Terve teekond möödus vihmasajus ja tihedas udus. Seekord jäid siis ilusad vaated vulkaani otsast ära. Vähemalt saime laava kuumusel vahukomme grillida.

Tagasi jõudes panime asjad kuivama ja läksime linna peale elu uurima. Hostelis töötas neiu, kes on pärit El Salvadorist. Peale pikka vestlust temaga otsustasin raske südamega, et ei hakka seal rattaga sõitmisega riskima ja lähen bussiga otse Leoni, Nicaraguas. Tundus, et see on siiski natuke liiga ohtlik teekond minu jaoks.

Bussisõit kestis 19 tundi ja viis mind läbi El Salvadori ja Hondurase. Jätsin hosteli rahvaga hüvasti ja jäin kella kahe ajal öösel väljuvat bussi ootama. See jõudis kohale väikse hilinemisega ja hirmuga vaatasin, kuidas mu ratas nööride abil katusele kinnitati. Lootsin vaid, et härrad on seda ennegi teinud ja ratas elusalt kohale jõuab.

Niimoodi meie bussisõit siis möödus

Hea uudis oli, et meie minibuss oli praktiliselt tühi ja sain laiutada palju soovisin. Seda hetkeni kui El Salvadori jõudsime. El Tuncost tuli peale kamp surfareid ja hetkega oli buss täis. Pagasi kuhi katusel aina kasvas ja mu ratas tõsteti ilusti surfilaudade otsa. See oli natuke hirmus vaatepilt, aga tundus tegevat nalja ka bussijuhtidele. Ülejäänud teekond möödus väga kitsastes oludes, aga üllatavalt kiirelt. Seltsis on ikka segasem.

El Salvadori ja Hondurase piiril oli streik ja algul öeldi, et peame kuskil viis tundi ootama. Õnneks suunati meid lõpuks mööda teist teed Hondurase poole ja olukord lahenes kiiremini.

Kõik see seltskond suundus samasse hostelisse, Leoni kesklinnas asuvasse Poco a Pocosse. Omanik andis teada, et see on peale rahutusi esimene kord kui hostel rahvast täis on. Nimelt on Nicaraguas hetkel olukord keeruline. Mõned kuud tagasi olid pea kõik hostelid kinni ja rahvas streikis tänavatel.

Olukord oli olnud väga halb ja pole teada kuidas asjad edasi lähevad. Meie esmamulje Nicaraguast oli aga väga hea. Teede seisukord oli ideaalne ja ümbruskond puhas. Kohalikel oli üle pika aja jälle hea meel turiste näha.

Otsustasin ühe päeva Leonis veeta, käisime linna peal ja lähiümbruses turnimas. Lõpuks jõudis kätte aeg jälle ratta selga ronida ja väntama hakata. Plaanis oli oma uute sõprade, Quinni, Jade ja Thomasega kohtuda mõne päeva pärast surfilinnas San Juan del Suris.

250 kilomeetrise vahemaa otsustasin ära jagada kahe päeva peale ja tegin vahepeatuse Granadas. Üllatus oli suur kui nägin hostelis teist ratturit. Trey USAst oli samuti teel Argentiina suunas. Alustas ta oma teekonda Montanast ja kuus kuud hiljem oli Nicaraguasse välja jõudnud.

Vaade Granadale

Otsustasime väed ühendada ja edasi mõnda aega koos sõita. Enne veel veetsime mõned päevad Granadas. Käimas oli festival ja melu oli suur. Tundus küll imelik minna rahvakogunemistele riigis, kus veel mõned kuud tagasi oli praktiliselt kodusõda, aga sellegipoolest oli kõik viks ja viisakas ning inimesed sõbralikud.

Lõpuks jõudis kätte päev, kus Treyga sõitma hakkasime. Sihiks oli San Juan del Sur. Kahekesi oli vahelduseks päris tore sõita ja kuna meie tempo oli sarnane, siis probleeme polnud. Teekond oli suhteliselt kerge, mägesid polnud ja väntamine sujus kiirelt.

San Juanis nägin uuesti ka Jade ja Quinni, mu reisikaaslasi Leonist. Veetsime ühe õhtupooliku seal ja otsustasime hommikul Costa Rica piiri suunas edasi sõita. Olime natuke graafikust maas ja pidime tempot tõstma. Piiriületus läks suhteliselt lihtsalt ja õhtuks jõudsime La Cruzi linna.

Päikeseloojang La Cruzi linnas

Kahjuks oli Costa Rica omajagu kallim kui eelnevad riigid ja lõpuks tuli meil toa eest välja käia pea 30 dollarit. Kuna väljas oli vaikselt pimedaks minemas, otsustasime siiski sinna jääda.

Järgnevate päevadega tahtsime jõuda Santa Elenasse, Monteverdes. 1500 meetri kõrgusel merepinnast asuv mägiküla oli meile päris suureks katsumuseks. Sinnasõit kulges enamjaolt väga järsul kruusateel. Viimased 30 kilomeetrit võtsid aega pea seitse tundi ja kohale jõudes olime surmväsinud.

Teekond Monteverdest tagasi

Otsustasin, et pean ebavajalikust kraamist lahti saama ja ratta kaalu vähendama, muidu läheb Lõuna-Ameerikas raskeks. Monteverdes käisime ära kuulsas «Pilvemetsas» ja madude näitusel. Kõik ebavajaliku kraami jätsin hosteli ja poole kergema rattaga asusime maantee poole jälle teele. Seekord aga siis enamjaolt allamäge. Punta Arenase külje all elav Alex lubas meid enda juures lahkelt võõrustada, nii et sinna me ka suundusime.

YOU MAY ALSO LIKE