By Bagua Grandesse jõudes otsisin sealt endale öömaja ja läksin puhkama. Järgmised paar päeva möödusid jõekaldal kurvilisel teel. Teekond oli väga ilus ja vaikselt hakkasin mägedesse tagasi jõudma. Proovisin erinevaid taktikaid, kuidas koertega toime tulla. Sain teada, et isegi kolmejalgse pit bulli eest pole mõtet ära sõita
Kohe pärast piiriületust sai kruusatee läbi ja vastu vaatas jällegi heas korras asfalt. Rahakotis oli alles viimane kümme dollarit, mis tähendas, et kiiremas korras oli vaja jõuda pangaautomaadini. Lähim automaat asus külas nimega San Ignacio, nii et see sai ka päeva sihiks.
Teekond oli enamjaolt ülesmäge, aga võrreldes eelmiste päevadega siiski kordades kergem. Polnud vaja enam muda sees ratast ringi lasta. Vihma silmapiiril polnud ja isegi päike tuli välja. Mootorrattad olid vahetunud tuk-tukide vastu ja koerad olid veel kurjemaks läinud. Viimane probleem oli kohe päris tüütu ja avastasin ennast tihti rattalt maha tulemas ja koeri eemale peletamas. Teisi blogisid lugedes tundus, et ma polnud ainus, kes koertega kimpus oli. Siiski jõudsin õhtuks ilusti San Ignaciosse ja otsisin endale Peruu esimese katusealuse. Automaadist sain ilusti raha kätte ja tegin ära ka kohaliku SIM-kaardi. Peruu karmid reeglid nõudsid mult selleks lausa sõrmejälgede andmist ja passi kontrollimist. Kuigi olin tihti kuulnud, et Peruu on palju odavam kui Ecuador, siis vähemalt algul seda küll tähele ei pannud. Nii palju siis raha kokkuhoidmisest.
Öö möödus rahulikult ja hommikul startisin Jaéni linna poole. Üle pika aja laskusin merepinnale päris lähedale. Ilm läks jälle soojemaks ja troopilisemaks. Seda küll kõigest paarisajaks kilomeetriks, mil jälle mägedesse tagasi oli vaja ronida. Päev algas allamäge ja möödus enamjaolt sajus. Kuna ilm oli aga soe, polnud väga probleemi, sain ilusti edasi sõita. Poolel teel jäin silma politseile, kes tahtis kõik mu rattakotid suures sajus läbi otsida. Tahtsid teada, ega ma juhuslikult kokaiini transpordi. Esimene kord, kui mind tee peal läbi otsiti. Ilmselgelt mul midagi sellist varjul polnud ja hakkasin vaikselt oma märga varustust kottidesse tagasi toppima. Üks kohalik härra nägi kõike seda pealt ja tuli muga juttu rääkima. Lõpus andis veel tee peale kaasa mõned banaanid. Ülejäänud päev möödus rahulikult ja õhtuks olin ilusti Jaéni jõudnud.
Vahepeal oli minuga ühendust võtnud Anneli, kes Peruus, linnas nimega Chachapoyas, Chacha International nimelist hostelit pidas. Kui sinnakanti jõuan, olevat mul öömaja olemas. Milline tore pakkumine ja alati on meeldiv reisides teist eestlast kohata. Siinkandis neid just väga palju ei liigu. Niisiis otsustasin oma marsruuti tiba pikemaks teha ja talle külla sõita. Jaéni linnast välja sõites oli mul kaks võimalust: 15 kilomeetrit pikem asfaldiga maantee või lühem kruusatee koos praamiga. Viimane tundus palju põnevam variant, nii et otsustasin selle kasuks. Paadi järjekorras olid koos minuga veel neli mootorratast, mis kõik nobedalt väiksesse paadi laeti. Lõpuks pressiti mu ratas ka sinna vahele ja viieminutine sõit üle jõe võis alata. Teisel pool jõge algas kümne kilomeetri pikkune kruusatee lõik, kus ma täielikku üksindust nautida sain.
Bagua Grandesse jõudes otsisin sealt endale öömaja ja läksin puhkama. Järgmised paar päeva möödusid jõekaldal kurvilisel teel. Teekond oli väga ilus ja vaikselt hakkasin mägedesse tagasi jõudma. Proovisin erinevaid taktikaid, kuidas koertega toime tulla. Sain teada, et isegi kolmejalgse pit bulli eest pole mõtet ära sõita. Hammustada õnneks siiski ei saanud ja läksime enam-vähem sõpradena lahku. Kuna Chachapoyas asub 2300 meetri kõrgusel, sain viimasel päeval palju ronida. Lõpuks jõudsin aga Chacha Internationali ukse ette, kus Anneli ja ta mees Fidel mind juba ootasid. Rääkisime natuke juttu ja läksin ennast sisse seadma. Hostel oli väga kena ja oli tore jälle eesti keeles rääkida. Plaanis oli jääda paariks päevaks ja ümbruses natuke ringi vaadata. Otsustasin esimese õhtupooliku lihtsalt puhata ja järgmisel päeval vaadata, mis saama hakkab.
Hommikul köögis istudes kogunes sinna omajagu rahvast ja lõpuks otsustasime koos Kanya, Astridi ja Janinaga lähedal asuvat Sonche kanjonit vaatama minna. Kanjon ise oli väga võimas. Kahjuks aga hakkas poole peal sadama ja kuna me oma suures tarkuses olime unustanud vihmajoped kaasa võtta, otsustasime mingi aeg hostelisse tagasi pöörduda. Kanjoni nägime siiski ära ja võisime päevaga rahule jääda.
Järgmisel päeval oli plaan külastada Gotca koske, ühte kõrgeimat maailmas. Kuna transport ja matk kose juurde võtavad kõik omajagu aega, alustasime varakult ja kella seitsme ajal olime juba bussijaamas. Bussisõidu järel viis tuk-tuk meid mägedesse ja sealt siis alustasime oma kaheksakilomeetrist matka kose juurde ja tagasi. Teekond oli ise väga ilus ja kosk oli tõesti võimas. Nagu ikka, saime ka natuke vihma, aga seekord olime selleks valmistunud. Õhtul hostelisse tagasi jõudes käisime korraks linnapeal ja puhkasime niisama.
Ka järgmiseks päevaks oli plaanis väike matk. Nimelt tahtsime Kanyaga minna mäe tipus asuvasse eelajaloolisse Kuelapi kindlusesse. Tuli aga välja, et tõstuk, mis inimesi kindluse juurde transpordib, oli sellel päeval remondis. Ainus võimalus oli 8,7 kilomeetrit üles matkata. Ega meil palju valikut olnud, nii et hakkasime vaikselt oma matkaga pihta. Vaatamata mu kõhuprobleemidele oli teekond alguses päris lihtne. Lõpus läks aga väga mudaseks ja üles jõudes olime parajad mudakäkid.
Poolel teel kohtasime veel ühte tüüpi Koreast, kes meiega koos üles otsustas matkata. Kuna jõudsime kohale natuke enne sulgemisaega, siis kahjuks jäi külastus veidi lühikeseks. Tõstuki remondis oleks tähendas aga seda, et ükski sõiduvahend sel kellaajal enam linna poole ei liikunud. Läbimärgadena istusime kuhugi katuse alla ja mõtlesime, mida eluga peale hakata. Sinna ka kuhugi jääda ei olnud, nii et hakkasime kohalikelt uurima, kas keegi saaks meile transpordi sebida. Lõpuks kolm tundi hiljem saime auto peale ja kallis kahetunnine sõit tagasi Chacha Internationali võis alata. Kell 6.30 hommikul alustasime oma päevaga ja 21.00 olime lõpuks tagasi hostelis. Algselt oli plaan järgmisel päeval edasi liikuda, aga kuna nii hilja tagasi jõudsime, otsustasime Kanyaga veel ühe päeva Chachapoyas veeta. Sellest aga järgmisel korral.
