Canada

Hommikul alustasin varakult. Ei teadnud, kui kaua piiril aega minna võib ja kuna mu esimese öömaja siht oli 120 kilomeetri kaugusel Burlingtonis, siis ei tahtnud pimeda

Napaneesse oli 140 kilomeetrit, nii et startisin varakult. Karen saatis mind rattaga kuskil kümme kilomeetrit ja vaatas, et ma ikka ilusti kiivrit kannaks. Kui väljas üle

Jõekääru on nagu tükike Eestit Kanadas. Sissesõidul tervitas mind suur Eesti lipp ja kodune silt kirjaga Jõekääru. Samuti on kõik tänavanimed eestikeelsed Kuna Niagara kosk

Olles sõitnud kuskil 80 kilomeetrit, tegin kämpingus väikse kohvipausi. Sealt leidsin eest ratturi Prantsusmaalt, väliseestlase Viive ja härra, kes väntamise asemel kõndis Kanada ühest otsast

Winnipegist lahkudes ei pannud kohe tähelegi, et pätid olid lisaks telgile ja rattale ka mu vihmajope pihta pannud. Seda vähem olin ma vaimustuses külmast ilmast

Pärast rattavargust möödusid järgmised paar päeva põhimõtteliselt intervjuusid andes ja inimestele vastates. Nüüdseks oli mu lugu jõudnud ka teistesse ajalehtedesse ja ka raadiosse. Isegi Kanada televisioonile

Otsustasin Calgarys veeta mõned päevad, varustust putitada ja niisama puhata. On ju nüüdseks mäed jälle seljataga ja algamas nö järgmine etapp, preeria. Võiks ju arvata,

Mosquito Creeki kämpingust oli kõigest 30 kilomeetrit Lake Louise’i külla. Sinna, kus asuvad Kanada ikoonilised järved, Louise ja Moraine. Terve päev möödus sajus ja Louise’i