By Ausalt öeldes on väljas külmem, kui ma sellel aastaja Austraaliast ootasin. Kuigi vaikselt juba lõppemas, on siin siiski veel suvi. Sellegipoolest oli öösel temperatuur kraadi kanti. Ühtegi känguru ma veel selleks hetkeks näinud ei olnud, küll aga mitmeid kaameleid. Kes oleks võinud arvata, et Austraalias nii palju kaameleid leidub, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.
Rockinghamist lahkudes plaanisin jõuda Bunbury lähedusse, mis jääb kusagil saja kilomeetri kaugusele lõunasse. Paraku tuul armu ei andnud ja päris linnani välja ei vedanud. Sain tunda, miks nii paljud ratturid Austraalias just tuult kõige suuremaks takistuseks peavad. Eks selles oli süüdi ka fakt, et ma sõitsin ranniku ääres.
Kuna vahemaad linnade ja söögi-joogikohtade vahel jäid aina hõredamaks, otsustasin oma joogivarusid täiendada ja hakkasin kolme liitrit vett kaasas kandma. Harjusin Aasias liiga ära, et pood on iga nurga peal, mistõttu suutsin juba peaaegu veehätta jääda.
Saabus ka esimene päev kämpimiseks. Kuigi telkimiseks oleks justkui kohti nagu muda, on enamik alasid aiaga ümbritsetud. Siiski leidsin üpris kiirelt teeäärse piknikuplatsi. Otsisin natuke varjulisema koha, et iga teine seeneline mind esimese asjana ei silmaks, ja panin telgi püsti. Sõin kerge õhtusöögi, mis koosnes enamjaolt võileibadest, ja läksin magama.
Ausalt öeldes on väljas külmem, kui ma sellel aastaja Austraaliast ootasin. Kuigi vaikselt juba lõppemas, on siiski siin veel suvi. Sellegipoolest oli öösel temperatuur kraadi kanti. Ühtegi känguru ma veel selleks hetkeks näinud ei olnud, küll aga mitmeid kaameleid. Kes oleks võinud arvata, et Austraalias nii palju kaameleid leidub!
Igatahes möödus öö rahulikult. Ärkasin küll mitu korda üles, aga nähes, et keegi telki sisse murdnud ei olnud ja ma endiselt elus ja terve olin, tuli uni jälle kiirelt.
Hommikul ärgates oli esimese asjana vaja jõuda bensiinijaama, kuna vesi oli jälle otsakorral. Õnneks pidin väntama ainult kaheksa kilomeetrit. Täitsin pudelid ära ja puhkasin natuke, kuni üks vanem naisterahvas jutustama tuli.
Ta rääkis pikalt oma Euroopa reisist ja uuris minu seikluse kohta. Ta arvas kohe ära, et ma olen Eestist, mis ilmselgelt polnud väga raske, kui mul ilutses seljas särk kirjaga «Estonian around the world with the bicycle». Lõpuks andis ta mulle veel 20 dollarit ka ja ütles, et ma endale kohvi ostaksin. Milline tore viis päeva alustamiseks.
Siis läks paar minutit mööda ja tuli üks härra Makedooniast minuga rääkima, uuris mu reisi kohta, soovis edu ja minut hiljem tuli tagasi, võileib ja Pepsi käes. Ütles, et kingitus ratturile, ja soovis edu edaspidiseks. Tuju hea, kohvi ja võileib söödud, olin valmis uuesti startima.
Päeva sihiks oli majakas Dunsborough’ linna lähistel. Tuul oli vaibunud ja ilm oli ka ilus ja päikseline. Mis nii viga sõita. Plaan oli majaka läheduses ööbida ja siis hommikul majakat vaatama minna, mistõttu panin telgi püsti kusagil kaheksa kilomeetri kaugusel majakast Meelupi rahvuspargis.
Kohta leida oli päris raske, kuna igal pool olid inimesed ja suured sildid, et telkimine keelatud. Lõpuks õnnestus siiski enam-vähem korralik koht leida ja kängurude hämmingus pilkude saatel hakkasin ennast sisse seadma. See oli ka esimene kord, kui kängurusid nägin, aga kuna nad nii nobedalt jalga lasid, ei õnnestunud neist pilti teha.
Hommikul käisin vaatasin kohalikud rannad üle ja külastasin majakat. Majaka juures polnud nii varakult kedagi peale sääsehordide. Lõpuks läks teekond kruusale üle ja mul oli omajagu tegemist, et sinna rattaga pääseda, eriti arvestades, kui palju kraami mul rattal oli.
Kuna ükski warmshowersi võõrustaja polnud mulle vastanud ja lisaks olid mu akupank ja telefon täitsa tühjad, siis ei teadnudki kohe, mida teha. Lõpuks leidsin, et Dunsborough’s on üks seljakotiränduritele mõeldud hotell, mis maksis 19 euro öö, nii et otsustasin sinna jääda. Sain ilusti telefoni ja akupanga täis laadida, mõned riided ära pesta ja linnas ringi vaadata. Ja kui aus olla, siis jalad oli päris valusad väntamisest. Ilmselt andis nädalane paus tunda.
Järgmine päev startisin Margaret Riveri poole, mis on kena linnake 40 kilomeetri kaugusel lõunas. Päeva siht puudus, kuna ma isegi ei teadnud täpselt, kuhu minna. Vahest on plaani puudumine parim plaan, sest minuga võttis ühendust üks warmshoweri võõrustaja linnast nimega Augusta.
50 kilomeetri kaugusel Margaret Riverist oli mul päeva siht teada, otsutasin öö veeta Leeuwini majakavahi juures. Kui tihti ikka tekib võimalus majakas ööbida. Paul oli olnud majakavaht viimased 19 aastat ja teadis piirkonnast kõike. Samuti, nagu enamik mu võõrustajaid, oli ta entusiastlik rattur, millele viitas ka ta kena rattakogu, mägijalgratastest maanteeratasteni.
Hommikul tegi ta mulle ka väikse ekskursiooni ja rääkis natuke majaka ajaloost. Majakas asub India ja Lõuna ookeani ristumiskohal, mis teeb selle turistide seas eriti populaarseks kohaks. Seda oli ka hommikul näha, kui esimesed inimesed juba värava taga avamist ootasid.
Kuna Paulil oli vaba päev, otsustas ta minuga koos linna sõita, kus jõime kohalikus kohvikus kohvi ja jutustasime kohalike neidudega. Kella 11 ajal oli tal aga linnas kohtumine ja minul oli aeg jälle teele asuda. Järgmisse linna nimega Pemberton. Sellega sai ka mu India ookeani äärne seiklus läbi ja hakkasin sõitma Lõuna ookeani rannikul.
