By Õhtu jooksul otsustasime reisiseltskonnaga kõik koos edasi Bacalari minna. Seltsis segasem. Mulle oli see küll paras katsumus, sest samal ajal kui teised sinna bussiga sõitsid, pidin mina ühe päevaga 210 kilomeetrit väntama
Minu minipuhkus Playa del Carmenis oli veninud juba viie päeva pikkuseks. Lõpuks natuke enne kaheksat õhtul tuli kauaoodatud kõne, et hammasrattad on kohale jõudnud ja võin järgi minna. Leppisime kokku, et lähen järgmisel hommikul poest läbi ja ajame asja korda.
Õhtu veetsin aga oma Mehhiko sõpradega. Käisime rannas ja tegime mõned õlled. Samuti kohtasin kahte neiut Kanadast, kes samuti Tulumi poole liikusid. Vahetasime kontakte ja kui kõik hästi läheb saame Tulumis uuesti kokku. Poes sujus kõik ilusti ja töö sai korralik. Nüüd olen mägedeks ka valmis ja võin teele asuda. Jätsin hostelirahvaga hüvasti ja sõidus ma jälle olingi.
Tulumi oli kõigest 65 kilomeetrit ja peale lõunat olin Timi uksetaga. Sain tema juures tasuta ööbida ja puhata. Samuti sain kokku Mariange ja Jessicaga, Kanada neiudega keda Playa del Carmenis kohtasin. Tee peal olid nad kokku saanud Georgiga Kolumbiast ja õhtu jooksul otsustasime kõik koos edasi Bacalari minna. Seltsis segasem.SOOVITAME
Mulle oli see küll paras katsumus, sest samal ajal kui teised sinna bussiga sõitsid, pidin mina ühe päevaga 210 kilomeetrit väntama. Siiski otsustasin proovida ja alustasin hommikul varakult.
Mariange oli meie hosteli ära broneerinud ja minu teha oli vaid kohale jõuda. Teekond oli päris raske. Palava Mehhiko päikese all tuli palju pause teha, et üle ei kuumeneks. Kella kuue ajal õhtul oli veel 20 kilomeetrit sõita ja vaikselt hakkas pimedaks minema.
Lõpuks oli väljas juba nii pime, et pidin peatuma ja ratta tuled üles otsima. Kuna ma neid nii ammu kasutanud ei olnud, olin vaikselt ära unustanud kuhu need pannud olin. Lõpuks leidsin kotipõhjast siiski tuled üles ja sõit võis jätkuda.
Kottpimedas jõudsin hostelisse, kus mu uued sõbrad mind juba ootasid. Koos läksime sööma ja linnaga tutvuda. Otsustasime kaks päeva Bacalaris veeta, mis mulle hästi sobis, sest peale 11 tundi rattal oli puhkepäev väga meeldiv.
Järgmisel päeval käisime paadiga merel, külastasime laguuni ja vaatasime üle kohalikud vaatamisväärsused. Õhtul leidsime kohalikud sõbrad ja läksime kõik koos välja. Samuti otsustasid neiud Kanadast samuti Belize’i edasi tulla. Niisiis olid mul jälle reisikaaslased olemas.
Kuna Belize linn ja selle juures asuvad saared olid aga kuskil 200 kilomeetri kaugusel, siis võttis see mul tiba kauem kui neil. Ei tahtnud enam 200 kilomeetrist päeva teha ja otsustasin teekonna kahe päeva peale ära jaotada. See tähendas, et pidin paar päeva üksi rändama ja siis jälle teistega kokku saama. George läks aga tagasi Tulumi ja temaga tuli hüvasti jätta.
Hommikul alustasin vaikselt teed Mehhiko-Belize piiri suunas. Mehhiko piiri ületamine rattal tundus natuke hirmutav, aga lõpuks sujus kõik kiirelt. Enne Mehhikost välja saamist tuli veel maksta 500 peeso suurune turismitasu, mis tundus küll väljapressimisena, aga teha polnud ka miskit.
Edasi sõitsin piirist 60 kilomeetri kaugusel asuva Orange Walki suunas. Esimesed 20 kilomeetrit möödus kruusateel ja mõtlesin endamisi, et kui terve tee selline on, siis jõuan kohale pool vigasena. Varsti nägin aga kohalikku ratturit, kes mulle teatas, et mõne kilomeetri pärast hakkab asfalt paistma. Nii see ka oli ja ülejäänud tee möödus valutult.
Orange Walkis oli mul majutus juba broneeritud ja kohale jõudes Rick ootas mind värava peal. Minu õnneks on Belize inglisekeelne, mis teeb suhtlesime palju kergemaks. Negatiivse poole pealt peab ära mainima, et see on ka viimane inglisekeelne riik mu teel kuni Argentiinani välja.
Orange Walk oli väike linn ja ega seal suurt miskit muud teha polnud, kui söömas käia ja pangaautomaat üles otsida. Vaja oli natuke kohalikku raha välja võtta, kuna pajudes kohtades kaardiga maksta ei saanud. Olles eelmisest õhtust, mis olin veninud päris pikale, parajalt väsinud, läksin varakult magama ja proovisin välja puhata.
Järgmiseks peatuseks oli Belize linn. Mu võõrustaja soovitas mul seal ettevaatlik olla, sest see pidavat olema karm piirkond. Olin seda ka enne kuulnud, nii et proovisin ettevaatlik olla ja mitte igale poole üksi ronida. Leidsin endale linnapiiril sobiva külalistemaja ja veetsin öö seal. Kahjuks olin ma ainuke inimene seal ja linn tundus ka päris välja surnud.
Kuna mul soovitati mitte väga uljalt linna peale jalutama minna, siis tegin ainult väikese tiiru naabruskonnas ja veetsin õhtu külalistemajas. Plaan oli järgmisel hommikul praamiga Caye Caulker saarele sõita ja Mariange ja Jessicaga jälle kokku saada. Mariange oli meile juba toa ära broneerinud, nii et hommikul pidin vaid kella üheksasele praamile jõudma. Praamisõit kestis kõigest 45 minutit ja varsti olingi väiksel paradiisisaarel.
Jõudsin kohale natuke enne oma tiimikaaslasi, keda oli taaskord kolm. Nimelt olid Mariange ja Jessica leidnud bussisõidu ajal omale uue reisikaaslase Iisraelist, nimega Tal. Seiklustest saarel aga järgmisel korral.
