By Koht sai populaarseks, kuna kohalikud pidavat juttude järgi elama erakordselt kaua. Ilmselgelt meelitas see hulgaliselt turiste, kellest paljud siiamaani seal elavad. Minule oli see hea võimalus riisi ja kana asemel üks korralik pitsa ära süüa, tüüpiline kuiv riis ja kana hakkab vaikselt juba vastu
Cuencas veetsin koos Matti ja Zoega paar päeva. Puhkasime rattasõidust ja ühel õhtul käisime ka ööeluga tutvumas. Linn oli ise väga kena, aga otseselt midagi seal peale hakata ei osanud – lihtsalt hea koht puhkuseks. Viimasel õhtul saatsin Matti ja Zoe bussi peale ja järgmisel hommikul startisin ise Loja suunas.
Nagu ikka, oli teekond mägine, nii et otsustasin 220 km ära jagada kolme päeva peale. Endiselt olid suureks nuhtluseks koerad, kes mind igal võimalusel taga ajasid. Kui just hoog liiga suur polnud, siis tundus mõistlikum peatuda ja nendega paar kurja sõna vahetada. Üldiselt see strateegia toimis ja senimaani ma veel hammustada saanud pole. Esimese öö veetsin väikeses külas nimega Ona. Hotelli omanik teadis rääkida, et seal peatub palju rattureid. Viimati olevat ta kohanud paarikest Prantsusmaalt, kes samamoodi Argentiina poole teel olid. Hiljem käisin otsisin miskit süüa ja oligi aeg magama minna. Kuna 110 km väga mägist ala tundus ühe päeva jaoks natuke liig, siis otsustasin teha vahele ühe lühema päeva. Otsus oli mõistlik, kuna enamus päevast sadas ja märjana mägedes olemine ei ole just lust ja lillepidu. Väntasin oma 40 km ära ja veetsin ülejäänud päeva toas filme vaadates.
Oligi jäänud viimane päev Lojasse, kus mind pidi ees ootama postipakk. Nimelt oli mul vaja tellida uus PIN-kalkulaator ja kuna juba saatmiseks läks, siis kasutasin juhust ning lasin saata ka natuke šokolaadi ja rattavidinaid. Enne startimist hommikut süües tuli üks härra minuga juttu rääkima, uuris reisi kohta ja soovis mulle hommikusöögi välja teha. Väga kena temast. Tema inglise keel oli kordades parem kui minu hispaania keel, niiet «buenas diasest» sai kiirelt «good morning» (tere hommikust). Kuigi hommik algas toredalt, möödus enamus päevast jällegi sajus. Vihmaperioodil Andides ringi rallitada oli minu poolt väikene möödalask. Igatahes jõudsin peale lõunat ilusti Lojasse. Hea uudis oli, et hotelli omanik Patricio juba ootas mind, halb uudis aga see, et pakki polnud siiamaani tulnud. Minu suureks õnneks oskas Patricio ideaalselt inglise ja hispaania keelt ning helistas igale poole kuhu võimalik, et asjas selgust saada. Tuli välja, et Ecuadori tollimaksud ja eeskirjad on jaburad, kuid pärast kahte päeva ja ligi 10 kõnet, sain oma paki lõpuks kätte. Vaja oli tollimaksudeks maksta väike varandus ja kohaliku inimesi ID numbrit. Nende kahe päeva jooksul, mis ma Lojas veetsin, tutvustas Patricio mulle linna, sõidutas rattapoest rattapoodi ja kutsus oma perekonnaga õhtust sööma. Tänu Patriciole möödus paki ootamine Lojas väga meeldivalt.
Lõpuks oli aeg jälle teele asuda. Ecuadorile tuli punkt panna ja edasi Peruusse liikuda. Ecuador on olnud kindlasti üks mu lemmikumaid sihtkoti ja loodetavasti jõuan siia ühel päeval veel tagasi, soovitan kindlasti kõigile. Peruu piirini oli umbes 200 km, aga nagu ma teiste ratturite blogidest lugenud olin, siis üks raskemaid lõike Ecuadoris. Esimene päev oli siiski väga lihtne, kõigest 40 km väiksesse külla nimega Vilcabamba. Väga huvitav koht, kus gringosid tundus olevat rohkem kui kohalikke. Koht sai populaarseks, kuna kohalikud pidavat juttude järgi elama erakordselt kaua. Ilmselgelt meelitas see hulgaliselt turiste, kellest paljud siiamaani seal elavad. Minule oli see hea võimalus riisi ja kana asemel üks korralik pitsa ära süüa, tüüpiline kuiv riis ja kana hakkab vaikselt juba vastu.
Järgmine päev enam nii kerge ei olnud. Asfalt kadus ja ilmus nagu jumal juhatas ning tõusud oli palju järsemad kui tavaliselt. Mingi hetk pidin ootama, kuni kopp tee vabaks lükkab, sest kaljudelt oli teele langenud liiga palju liiva. Vaadates, kui palju suuri kivisi keset teed oli, hakkasin mõtlema, et kui ohutu see kõik ikka on. Ilmselgelt tekitab vihm varinguid ja ei tahaks olla valel ajal vales kohas. Siiski jõudsin ohutult oma järgmisesse sihtkohta nimega Zumba. Piirini oli jäänud kuskil 30 km, kõik kruusateel. Hommikul alustasin varakult, kuna ei teadnud kuidas piiriületus läheb ja kokku oli vaja sõita ligi 80 km. Kaks viimast tõusu olid kohati 20 kraadiste kalletega, väga suur katsumus minu ratta suhteliselt peenetele rehvidele ja muidugi ka minule endale. Uskumatu, et selline tee viib rahvusvahelisse piiripunkti, eriti arvestades seda, kui head teed üldiselt Ecuadoris olid. Viimane osa piirini kulges allamäge ja olin päris põnevil taaskord uude riiki jõudmisest. Piiriületus läks väga lihtsalt. Uuriti Eesti riigi ja minu reisi kohta ning lõpuks pandi ka veepudelid täis. Nüüd ootab ees oma 3500 km Peruud.
