By Olles sõitnud kuskil 80 kilomeetrit, tegin kämpingus väikse kohvipausi. Sealt leidsin eest ratturi Prantsusmaalt, väliseestlase Viive ja härra, kes väntamise asemel kõndis Kanada ühest otsast teise
Hommikul hakkasin vaikselt Terrace Bay poole sõitma. Sinna jõudes avastasin, et võin täitsa vabalt tasuta öö seal rannas veeta. See tundus nii ahvatlev mõte, et kuigi olin sõitnud sel päeval vaid 30 kilomeetrit, otsustasin tasuta Terrace Baysse ööseks jääda.
Pole ammu rannas kämpinud ja laiskus võttis võimust. Niisiis täiustasin linnas oma söögi- ja joogivarusid ja suundusingi randa ära. Kella kaheks päeval oli telk ilusti püsti ja olin valmis ujuma minema. Vähemalt nii ma arvasin. Vesi oli nii külm, et sama kiirelt kui vette jooksin, ma ka sealt väljusin.
Mõned tunnid hiljem jõudsid randa veel ühed ratturid. Kaks neiut Londonist, kes sõitsid idast läände. See oli minu jaoks väga hea, sest sain informatsiooni eesseisva teekonna kohta. Vaatasime päikseloojangu ära ning oligi aeg magama minna. Öö möödus tuuliselt ja kuna vaiasid ilmselgelt liiva ei löö, siis lootsin, et tuul mind telgiga merele ei puhu. Hommikul olin siiski samas kohas, vähemalt tundus nii läbi tiheda udu. Pakkisin oma kastmest märja telgi kokku, ütlesin neiudele head aega ja sõidus ma jälle olingi.
Tahtsin sõita 170 kilomeetrit White Riverisse ja sellega Guy ja Denise kinni püüda. Arvestades, et just see osa sattus olema kõige mägisem peale British Columbiat, ei oleks saanud ilmselt halvemat päeva selleks valida. Siiski ei tahtnud ma alla anda ja natuke enne kaheksat õhtul jõudsin ikka kohale.
Mu endiste tiimikaaslaste näod olid päris üllatunud, kui ratta nende kõrvale parkisin. Ilmselt ei osanud nad mind nii hilja enam oodata. White Riveris võis peale kaheksat õhtul informatsiooni keskuse juures tasuta kämpida. Rääkisime natuke juttu ja kui kell kukkus, panime telgid püsti.
See väike külake, kus elab ligi tuhat inimest, on legendi kohaselt Karupoeg Puhhi kodukohaks. Siit ta sõduri poolt orvuna «lapsendati», pärast mida ta lõpuks Londoni loomaaeda sattus. Kuidagi sedamoodi see lugu kulges. Küla oli Winnie kujusi täis ja igal aastal peetakse maha ka tema nimeline festival.
Kohalik kuulsus nähtud ja mõned tunnid magatud, oli aeg startida järgmise linna poole. Wawasse oli kuskil 90 kilomeetrit, niiet tundus tulevat veidi kergem päev kui eelmine. Nagu ikka, startisin viimasena.
Kuna bensukas oli täpselt kämpingu kõrval, sain ennast kohvist kenasti täis laadida, mille tagajärjel ka pedaalid alati kiiremini käima hakkavad. Wawasae jõudes oli mul valida, kas sõidan natuke edasi ja ööbin koos Guy ja Denisega kämpingus, või ootan kaheksani õhtul ja saan tasuta infokeskuse juures telkida.
Täpselt nagu eile, otsustasin tasuta võimaluse kasuks. Läksin jõin veel linnas kohvi ja liikusin vaikselt tagasi, et telgile sobilik koht valida. Ühe härra ja ta naisega jäin ka pikemalt juttu rääkima ning lõpuks pakkusid nad mulle Montreali lähistel öömaja. Leidsin endale ka õhukese kilejope, mis polnud küll täitsa veekindel, aga parem ikka kui külma tuule ja vihmaga fliis seljas ringi sõita.
Hommik oli jälle külmavõitu, nii et uus jope leidiski kohe kasutust. Hakkasin vaikselt järgmise suurema linna Sault Ste Marie poole sõitma. Sinna aga oli rohkem kui 200 kilomeetrit ja vahepeal suurt midagi peale paari kämpingu ja mõne bensuka polnud. Selle eest olid vaated aga imelised. Olin jälle jõudnud Suure Järvistu äärde.
Olles sõitnud kuskil 80 kilomeetrit, tegin kämpingus väikse kohvipausi. Sealt leidsin eest ratturi Prantsusmaalt, väliseestlase Viive ja härra, kes väntamise asemel kõndis Kanada ühest otsast teise. Väga kirju seltskond, niiet ilmselgelt venis paus päris pikale. Kõik see kuldne trio otsustas sinna ööseks jääda ja ma isegi mõtlesin sügavalt selle üle. Lõpuks otsustasin siiski edasi sõita, kuna muidu oleks jäänud järgmiseks päevaks liiga palju vändata.
Peale kämpingut tuli päris priske mägi ületada ja kuskil 25 kilomeetrit peale seda otsustasin päevale punkti panna. Leidsin tee äärest ideaalse koha, kus ennast sisse seada. Täpselt järve kaldal, esirea vaatega. Seal kohtasin ka Kristit, ta õde ja nende lapsi. Panin söögi ööseks nende autosse hoiule, et mõni kohalik Puhh mind häirima ei tuleks. Ei olnud tuju väga toitu puu otsa lassotama hakata ja kuna nad sellise võimaluse lahkesti välja pakkusid siis mõtlesin, et miks ka mitte. Sõime veel koos lõkke ääres õhtust ja oligi jälle aeg magama minna.
Järgmine päev oli parajalt tuuline ja ei tahtnud kohe üldse sujuda. Esimeses bensukas kohtasin kolme ratturit, kes kõik vastassuunas vurasid. Üks rattur pakkus mulle eriti huvi. Nimelt sõitis ta mägijalgrattaga ja rattakottide asemel oli tal üks hiiglaslik seljakott, mida ta ka rõõmsalt sõitmise ajal seljas kandis. Täitsa müstika mida kõike teel ei näe.
Kuna nad jõudsid kuskil pooletunniste intervallidega bensiinijaama, venis paus jälle pikemaks, kui üks mõistlik paus olema peaks. Lõpuks siiski sain teele, ootasin juba pingsalt tsivilisatsiooni jõudmist.
Sault Ste Marie oli peale Thunder Bay’d järgmine suurem asula. Oma 75 000 elanikuga andis lausa linnamõõtmed välja. Viimased kilomeetrid olid aga väga rasked. Tuul puhus kruusa ja tolmu otse näkku ja tahtis mind otsejoones tagasi lükata.
Guy ja Denis juba ootasid mind ees ja lõpuks tuule kiuste jõudsin kohale. Sault Ste. Maries oli meil tasuta kämpimisvõimalus olemas. Nimelt pakkus kohalik rattapood Velorution matkajatele tasuta telkimisvõimalust. Boonuseks soe vesi ja pesemisvõimalus. Minu nelja päevase tasuta kämpimise tagajärjel ei olnudki ammu ennast pesta saanud, nii et väga meeldiv oli jälle inimeseks saada
