By Hommikul jätkasime oma teekonda Panamá suunas. Rattamatka algusest oli mööda saamas täpselt üks aasta ja plaan oli selleks ajaks pealinna kohale jõuda. Nii lihtsalt see aga ei läinud, sest tagumine käiguvahetaja otsustas äkitselt otsad anda ja ennast kodaratesse kerida
Oli tore vahelduseks jälle kohalike juures ööbida ja nende eluga tutvuda. Natuke enne pimedat jõudsime Alexi juurde ja panime ta aias telgi püsti. Olime jällegi jõudnud Vaikse ookeani kaldale ja mööda rannikut meie edasine teekond ka kulges.
Ookeani ääres on alati tore sõita, kuigi kohalikud hoiatasid meid üleujutuste eest. Nimelt oli mõni päev tagasi maantee suletud olnud ja läbipääs seetõttu võimatu. Siiski otsustasime riskida ja vältida mägedest minevat Pan-Ameerika kiirteed, mis kulgeb läbi pealinna San José ja pidavat väga tiheda liiklusega olema.
Järgnevad päevad möödusid ühest surfilinnast teise sõites. Saime mägedest puhata ja vahelduseks ookeani vaateid nautida. Natuke enne Panama piiri veetsime öö Luisi ja ta perekonna juures. Meie päralt oli puu otsas asuv majake, mille Luis oli ise ehitanud. Õhtul vaatasime koos filme ja tähistasime paari pitsi tekiilaga Trey sünnipäeva. Samuti ootasid meid ees hiiglaslik õhtusöök ja veelgi suurem hommikusöök.
Kõhud täis, asusime Panama piiri poole teele. Viimasest Kesk-Ameerika riigist lahutas meid kõigest 80 kilomeetrit. Plaanis oli jõuda Põhja-Panamas asuvasse Davidi linna ja kuigi piiriületus läks üpris kiiresti, siis eesmärgini me siiski ei jõudnud. Vaikselt hakkas juba pimedaks minema, mistõttu pidime endale kiiresti majutuskoha leidma. Viimane on üsna raske ülesanne, kui maksta väga ei raatsi. Lõpuks leidsime siiski ühe itaallaste kodumajutuse. Konditsioneeri ja kiire internetiga tuba oli päris suur luksus.
Järgmisel päeval Davidi jõudes avanes mul lõpuks võimalus rattapidurid korda teha. Niimoodi ma vähemalt arvasin. Käisime kõik lähedal asuvad poed läbi, aga keegi ei osanud aidata. Pidavat olema sellised pidurid, millega neil pole kogemusi olnud.
Samas sündis sellest käigust ka miskit head. Nimelt kohtasime viimases rattapoes Richardit ja Ninat, kes olid endale parasjagu uut ratast välja valimas. Jäime nendega pikemalt rääkima ja lõpuks kutsus paarike Alaskalt meid 25 kilomeetri kaugusel asuvasse rannamajja. Kuigi pidurid pidid ootama Panama pealinnani, olime endalt vähemalt järgmiseks paariks ööks kodu leidnud. Tagatipuks viidi meid veel õhtul restorani sööma.
Järgmisel hommikul otsustasime väikese kanuumatka ette võtta. Koos Richardi ja Treyga veetsime mõne tunni kohalikul jõel aerutades. Igapäevaselt rattaga sõites ülakeha väga koormust ei saa, nii et tagasi jõudes olid lihased täitsa valusad. Entusiastlike ratturitena oli Ninal ja Richardil garaažis kena kollektsioon rattaid ja kõike sinna juurde kuuluvat. Trey sai endale uue rattakoti ja mina pedaalid.
Sellise mõnusa eluga oli kerge ära harjuda, aga lõpuks jõudis ikkagi kätte aeg jälle teele asuda. Richard otsustas meiega koos Davidisse sõita, kus me Treyga oma teekonda kahekesi jätkasime. Panama tähistas parasjagu iseseisvuspäeva, nii et liiklus oli palju hõredam kui tavaliselt. Ainult ööbimiskohta oli seetõttu raskem leida. Tuli välja, et kõik on ette broneeritud ja vabu tube väga pole.
Lõpuks õnnestus siiski katusealune leida, kus saime omakeskis Panama iseseisvust tähistada. Hommikul söögikohta otsides ristusid meie teed teise ratturiga. Tšiilist pärit härra oli teel Alaska poole. Rändas ta koos oma koeraga, kes valvsalt pakiraamil istus. Samuti andis ta meile teada, et eespool on võimalik tasuta kämpida. Nimelt laseb kristlik lastelaager matkajatel oma territooriumil telkida.
Teekond oli vahepeal päris künklikuks muutunud ja päike ka armu ei andnud. Kohale jõudes olime surmväsinud ja telgi püsti saanud, läksime varakult magama.
Hommikul jätkasime oma teekonda Panamá suunas. Rattamatka algusest oli mööda saamas täpselt üks aasta ja plaan oli selleks ajaks pealinna kohale jõuda. Nii lihtsalt see aga ei läinud, sest tagumine käiguvahetaja otsustas äkitselt otsad anda ja ennast kodaratesse kerida.
Järgmise hostelini oli kuskil viis kilomeetrit ja meie geniaalne plaan oli Trey rattale nöör taha panna ja mind kohale vedada. Kohalike hämmingus pilkude ja naeru saatel see meil ka õnnestus ning täpselt enne pimedat jõudsime kohale. Pidin välja mõtlema, kuidas katkise rattaga Panamá linna jõuda.
Õnneks suundus hosteli omaniku sõber hommikul sinnapoole ja sai ka mind peale võtta. Ratas kastis, asusime Panamá poole teele. Viimased kuus kilomeetrit pidin ratast käekõrval lükkama, kuna härra ise läks teises suunas. Panamá jättis väga modernse linna mulje oma kõrgete pilvelõhkujate ja uhkete restoranidega.
Rattapoodi jõudes tuli välja, et peale käiguvahetaja oli ära murdunud ka väike jupp, mis on vaja tellida. See tähendab, et järgmise nädala peame Treyga Panamas veetma. Ühtlasi peame välja mõtlema, kuidas Kolumbiasse saada.
Valikuid on laias laastus kolm. Kõige lihtsam on lennata, aga ratta lennukisse saamine on väga kulukas, lisaks ei näe lennates ümbrust. Teine võimalus on kruiisilaevaga minna, kuid neljapäevase reisi eest küsitakse ulmelised 400-500 dollarit. See pole meile ilmselgelt väga meeltmööda, niisiis kaalume kolmandat valikut: osta kohalikelt paat ja ise kohale aerutada. Teekonna pikkus on kuskil 250 kilomeetrit ja reis võtaks aega umbes 12 päeva. Kuigi viimane variant tundub kõige põnevam, siis on see ilmselgelt ka kõige ohtlikum ja pole kindel, kas ka riski väärt. Õnneks on meil veel nädalake aega, et endas selgusele jõuda. Järgmine kirjatükk tuleb loodetavasti juba Kolumbiast.
