By Teekond oli päris järsk ja viis mind lõpuks 1925 meetri kõrgusele. Esimest korda reisi jooksul pidin jope kotist välja võtma ja selga panema. Olen soojade kraadidega juba nii ära harjunud, et kõik alla 20 kraadi tundub nagu Arktika, kirjutab jalgrattaga mööda maailma reisiv Risto Prii.
Päev algas sombuselt, mistõttu hakkasin hetkeks kahtlema, kas ikka tasub mägedesse minna. Jäin lõpuks siis plaani juurde, sest mis see väike vihm ikka mulle teeb.
Teekond oli päris järsk ja viis mind lõpuks 1925 meetri kõrgusele. Esimest korda reisi jooksul pidin jope kotist välja võtma ja selga panema. Olen soojade kraadidega juba nii ära harjunud, et kõik alla 20 kraadi tundub nagu Arktika.
Tippu jõudmine võttis ligi neli tundi ja väsitas korralikult ära. Mõned tõusud tundusid naeruväärsed ja ilmselt oli kohalikel nalja palju kui nägid ratturit 3,7 kilomeetrise tunnikiirusega tee peal vingerdamas, püüdes mitte kukkuda ja auto alla keerata.
Tippu jõudes ootasid mind aga imelised vaated ja raske töö tasus ennast ära. Nüüd tuli aga tore osa. Oli vaja mäest alla sõita. Tee oli väga käänuline ja seekord olid rollid vahetunud. Autod jäid hoopis mulle jalgu. Paar tundi hiljem olin jõudnud alla ja Lawu mägi oligi vallutatud. Öömajani oli kusagil 25 kilomeetrit, õhk oli jälle kuum ja otsustasin, et teen ühe kiire söögipausi.
Minu seekordseks võõrustajaks oli Patmo, warmshoweri lehekülje kaudu leitud kohalik väikesest Madiuni linnast. Ta oli The Bunker nimelise pubi omanik ning sealsamas pubis me ka ööbisime.
Melu oli suur ja tugevamad pidasid vastu hommikutundideni. Mina ilmselgelt nende hulka ei kuulunud ja läksin ilusti kella 23 ajal magama. Enne seda käisime Patmo ja ta sõpradega veel kohalikus kaubanduskeskuses ja külastasime haiglas ta sõpra, kellel oli juhtunud mootorrattaõnnetus. Õnneks tundus, et asi väga hull ei olnud ja sõber saab ilusti terveks.
Hommikul ärkasin päris varakult ja ilmselgelt kõik veel magasid. Panin asjad kokku, äratasin Patmo üles, et teda tänada ja head aega öelda ja sõidus ma jälle olingi.
Päeva sihiks oli Surabaya, aga lõpuks otsustasin, et ei hakka suurde linna sisse sõitma ja peatusin hoopis paarkümmend kilomeetrit enne Surabayat, kohas nimega Mojokerto. Hosteli sain kuue euroga nii, et võib rahule jääda.
Teekond Java saarel hakkas vaikselt lõpule jõudma. Paar päeva veel ja oligi kord Bali käes, mu viimane peatus enne Austraaliat. Nendel päevadel ei juhtunud suurt midagi. Tihe liiklus vaheldumisi mägedega ja õhtul hostelisse puhkama.
Õnneks oli hostelite valik suur ja ülejäänud ööde hinnad jäid kusagil nelja või viie euro kanti. Otsustasin Jemberi linnast sõita otse Bali põhjakaldale, kust leidsin imelise külalistemaja 3,6 euroga. Siiamaani mu kõige uhkem ja ilmselt ka kõige odavam öömaja.
Päev oli väga pikk, kuna sõita tuli 140 kilomeetrit ja lisaks veel praamiga sõita. Balile jõudes oli vaja ka kellad veidi ette keerata, nii et lõpuks jõudsin öömajja natuke enne pimedat. Olin hotellis ainus inimene ja sain endale ise toa valida. Kui olin ennast sisse seadnud ja pesus ära käinud, viis üks hotelli tööline mind rolleriga oma perekonna restorani sööma. Kõht täis ja jutud räägitud, oligi aeg magama minna.
Järgnev päev tõotas tulla taaskord pikk ja raske. Sõbrad, keda ma kunagi juhuslikult Siem Reapis kohtasin, ootasid mind Ubudis ees.
Alo ja Merily on juba neli kuud vapralt Aasias ringi reisinud ja nüüd sattusime ühel ajal ilusti Balile. Oli tore jälle eestlasi näha, nii et otsustasin kaks ööd seal veeta. Tähistasime taaskohtumist veiniga, käisime õhtul söömas, külastasime kohviistandusi ja imelisi riisipõlde.
Lõpuks oli aeg edasi liikuda, lähemale lennujaamale ja Denpasarile. Kuna ühed minu teised tuttavad olid ka Balil, sain ülejäänud päevad enne Austraaliasse lendamist nende juures veeta.
Enne käisin veel rattapoest läbi. Ühel rattakotil oli kunagisest kukkumisest endiselt klipp katki ja minu suureks õnneks oli neil see poes olemas. Samuti vaatas mehaanik üle, miks pedaalides miskit ragiseb. Tuli välja, et eelmises kohas ei keeratud korralikult esimesi hammasrattaid kinni ja sealt ka need ebameeldivad hääled.
15 eurot vaesemana jätkasin oma teekonda Kuta ranna suunas, mis on ilmselt Bali kõige populaarsem rand. Tegin seal mõned tunnid aega parajaks kuna mu sõbrad olid ekskursioonil ja jõudsid koju alles õhtul. Enne pimedat väntasin nende juurde ja seadsin ennast ilusti sisse.
Järgmine päev möödus laiseldes. Vahetasime basseini ääres muljeid ja puhkasime niisama. Austraalia lennuni oli paar päeva ja pidin hakkama vaikselt ratast puhastama ja pakkima. Olin kuulnud palju jutte, et ratas peab ideaalselt puhas olema, et mitte kahjustada Austraalia ökosüsteemi.
Käisin rattapoest läbi ja leidsin endale kasti. Selle kohaletoimetamine rattaga suures ummikus oli katsumus omaette. Kaks korda rihtisin kastiga ka tänavaposti, aga lõpuks jõudsin ilma suuremate vahejuhtumiteta koju.
Sõbrad läksid ekskursioonile ja minu päralt oli terve maja. Nühkisin ratast nagu oleks näitusele minek. Youtube ees, võtsin ratta osadeks ja pakkisin kokku nii hästi kui oskasin. See oli mu esimene kord rattaga lennata ja olin natuke mures. Loodan, et Austraaliasse jõudes on ratas ikka endiselt elujõuline ja saan selle seal ilusti jälle kokku panna.
Toimetused tehtud, käisin veel kiirelt tuttavate juurest läbi, kes olid vahepeal oma tee samuti Balile leidnud. Tundub, et pool Eestit puhkab Indoneesias. Õhtul jõudsid sõbrad tagasi ja tellisid mulle takso. Otsustasin südaöö paiku lennujaama ära minna. Kuna kraami oli palju siis pigem varem kui hilem.
Suured tänud Marile, Henrile, Raunole, Mairele ja Laurenile mind võõrustamast ja teisele kontinendile teele panemast.
