By Ei ole lihtsalt alanud mu reis Lõuna-Ameerikas. Leidsin jällegi ühe maanteeäärse motelli, kus omanikega hispaania keelt purssisin. Lõpuks anti mulle mingit kohalikku medikamenti ja hommikul söödeti ka kõht tasuta täis. Vaikselt tundsin ennast paremini ja päev algas kohe rõõmsamalt
Õnnelikult Cartagenasse jõudnud, oli järgmiseks ülesandeks rattad tagasi saada. Niisiis esimese asjana järgmisel hommikul saime kapteniga kokku. Rõõm oli tõdeda, et rattad ilusti neljapäevase merereisi vastu olid pidanud ja miskit purunenud ei olnud.
Otsustasime veel päeva kohapeal veeta ja ümbrusega tutvuda. Cartagena vanalinn on üks ilusamaid, mida olen näinud. Boonusena olid hinnad Kolumbias palju odavamad kui Panamas. Õhtul käisime hosteli rahvaga kohalikke tänavamuusikuid ja artiste kuulamas ja vaatamas.
Järgmisel hommikul läksid meie teed Treyga lahku. Kuuenädalane koossõitmine oli otsa saanud ja oli vaja jälle üksi jätkata. Trey suundus Cartagenast ida suunas ja mina omakorda lõuna poole, Medellini suunas.
Pärast pikemat pausi oli päris raske sõita ja pilvitu taevas üle 30C kuumusega ka väga kaasa ei aidanud. Kuna ma tundsin end natuke haiglasena, otsustasin päeva natuke varem lõpetada ja leidsin endale pelgupaiga 60 km lõunas, maantee ääres asuvas hostelis.
Õhtul tundsin end palavikuliselt ja kurk andis ka tunda. Lootes, et hommikul paremaks läheb, otsustasin vara magama minna ja n-ö haiguse välja magada. See kahjuks ei õnnestunud ja kuigi hommikuks oli tiba parem olla, andis tervis siiski tunda. Kuna mul seal maantee ääres ka miskit peale polnud hakata, otsustasin edasi sõita ja olukorda ignoreerida. Tegin jällegi lühema päeva ja venitasin «lausa» 65 km välja. Ei ole lihtsalt alanud mu reis Lõuna-Ameerikas. Leidsin jällegi ühe maanteeäärse motelli, kus omanikega hispaania keelt purssisin. Lõpuks anti mulle mingit kohalikku medikamenti ja hommikul söödeti ka kõht tasuta täis. Vaikselt tundsin ennast paremini ja päev algas kohe rõõmsamalt.
Järgmisel päeval jõudsingi otsaga Medellini, kunagisse maailma mõrvapealinna. Õnneks on nüüdseks asjaolud Kolumbias ja Medellinis paremaks läinud ja ehk möödub mu külastus rahulikult. Esimesel päeval külastasime toakaaslastega kuulsat Kommun 13 − kunagist kõige ohtlikumat linnaosa, mis nüüdseks on tuntud oma vingete grafitite poolest. Meie õnneks oli samal päeval käimas ka maastikurataste võistlus. Melu oli palju ja juhuslikult õnnestus näha isegi mõnda reisikaaslast, keda kohtasin juba varasemalt Nicaraguas ja Panamas. Medellin on veel kuulus kunagise narkoparuni Pablo Escobari elukohana. Niisiis otsustasime teha tuuri temale kuulunud valdustesse ja seal siis paintballi mängida. Tundub, et kolumbialased ei ole just väga uhked selle ajalooetapi üle (ilmselgelt põhjusega), aga see on siiski osa nende ajaloost ja Escobariga seotud tuurid on turistide seas ühed populaarsemad.
Samuti käisime vaatamas lähedal asuvat värvikat Guatapé linna, mis on kuulus oma kohvi ja suure kivi poolest, mis kõrgub üle linna. Kivi oli tõesti suur ja vaade super. Guatapé linn asus kuskil 2-tunnise bussisõidu kaugusel mööda kurvilisi mägiteid ja tihedat liiklust. Viimase õhtu Medellinis veetsin oma vanade reisikaaslaste seltsis. Ööelu Medellinis oli värvikas ja hilja õhtul hosteli tagasi jõudes oli päris kahju, et hommikul startima pean.
Järgmiseks suuremaks peatuseks oli Cali linn, kuskil 450 km lõunas. Enne otsustasin veel läbi põigata poolel teel asuvast väiksest mägikülast Salentost. Kui Medellinist lõunasse sõites sain toreda languse osaliseks, siis vaikselt peale seda hakkas teekond jälle ülespoole kulgema. Salento asub kuskil 2000 m kõrgusel ja oli mulle parajaks katsumuseks. Eks peab mägedega vaikselt ära harjuma, sest natuke enne Ecuadori piiri läheb teekond jällegi kõrgele mägedesse ja jääb sinna järgmised mitu kuud. Enne Salentosse jõudmist kohtasin ka kohalikku ratturit Gabrieli, kes otsustas mind pool päeva saata ja teekonnaga aidata. 40 km sõitsime koos, enne kui me teed lahku läksid.
Viimased paar tundi enne Salentosse jõudmist hakkas sadama ja lõpuks kohale jõudes olin natuke külmunud ja läbimärg. Sellegipoolest oli tuju hea, otsisin endale hosteli ja otsustasin sinna paariks päevaks paikseks jääda.
