By «Olin kuskil tunnikese sõitnud, kui kohtasin oma esimest seljakotirändurit Indoneesias. Puhkas teine jalga kivi peal, nagu olekski ta seal mind oodanud. Kohe tuli ka välja asja kõige uskumatum külg. Tegu oli teise eestlasega, kellel oli käsil suur missioon, milleks on kõndida ümber maailma, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.
Järgmine hommik algas järjekordselt mägedega. Kuna eelmine päev lõppes toreda liuga alla, siis nüüd oli vaja jälle üles ronida. Olin kuskil tunnikese sõitnud kui kohtasin oma esimest seljakotirändurit Indoneesias. Puhkas teine jalga kivi peal, nagu olekski ta seal mind oodanud. Kohe tuli ka välja asja kõige uskumatum külg. Tegu oli teise eestlasega, kellel oli käsil suur missioon, milleks on kõndida ümber maailma.
Maailmarändur Meigo Märk oli selleks hetkeks kõndinud juba kuskil kolm aastat ja suurem osa seiklusest peaks veel ees ootama. Veider ja samas väga tore oli üle pika aja eesti keeles rääkida. Otsustasime kuni mäe tippu koos minna, mina rattal ja tema jalgsi. Ega tempo vahe väga suur polnudki, sest mäed olid päris järsud. Olles tippu jõudnud, oli aeg hüvasti jätta. Tegime veel koos kiire lõuna ja oligi aeg minna.
Allasõit võttis omajagu aega, kuna vaated olid fantastilised ja pildistamistuhin suur. Et Bukittingisse jõuda oli vaja ületada veel ühed mäed. See oli siiamaani mu reisi kõige raskem osa, nii et otsustasin anda kehale päevakese puhkust.
Bukittingi asub tuhande meetri kõrgusel mägedes ja on ümbritsetud kahest vulkaanist nimega Marapi ja Singgalang. See oli ka üks külmemaid kohti kuhu ma viimasel ajal sattunud olin. Õhtul langes temperatuur lausa 19 kraadini, mis on Indoneesia mõistes südatalv. Üks kohalik neiu sõitis must rolleriga mööda, sulejope seljas. Tundus pehmelt öeldes ülepingutatud aga kes teab, võib-olla oleksin ise samasugune kui kaua sellises kliimas elaksin.
Järgmine päev hakkasin Padangi poole sõitma. See oli üks tore päev. Enamus teekonnast oli allamäge, kuni merepinnani välja. Pool aega ei pidanud üldse väntama. Kahjuks ei lõppenud see päev aga sama lõbusalt kui alanud oli. Enne Padangi hakkas pea ringi käima ja kõhus keerama. Läbi suure vaeva jõudsin siiski ühes tükis oma endise võõrustaja Tasmani sõbra Delmi juurde.
Nagu heale külalisele kombeks, viskasin esimese asjana kohe pikali ja tegin kiire uinaku, lootes et olemine läheb paremaks. Ärgates oligi täitsa okei olla ja otsustasime Delmi ja ta perega sööma minna.
Öösel läks kõhuprobleem aga päris hulluks ja pidin ühe päeva veel Padangis veetma. Käisime apteegis, ostsime rohud ja lootsime parimat. Delmi näitas mulle Padangi linna ja nende rattaklubi kontorit. Neil on selline suur ja aktiivne mägiratturite klubi nimega Padang Mountain Bike. Õhtul hüppasime ka kohalikust pulmast läbi ja kui mitte arvestada tervise probleeme, oli väga tore päev.
Siiski otsustasin järgmisel päeval edasi Painani linna suunas liikuda. Delmi ja ta sõbrad rattaklubist saatsid mind natuke maad ja võtsime enne hüvastijättu koos väikse kohvi ja snäki. Teekond oli järjekordselt mägine ja kõht andis pidevalt märku, et miskit pole ikka päris korras. Lõpuks suutsin siiski läbi suure häda Painani jõuda.
Minu õnneks oli sinna ainult 70 kilomeetrit, aga ega ma vist rohkem see päev poleks suutnud ka. Leidsin sellise toreda külalistemaja nagu Dena’s Homestay. Tervis läks aga aina hullemaks ja lõpuks otsustasin haiglast läbi käia. Minu õnneks oli külalistemaja omanik Dena haiglas medõde. Seega käisime haiglas koos ära.
Dena muretses mulle kõik vajalikud rohud ja isegi tilguti sain «koju» kaasa. Haiglasse õnneks ööseks jääma ei pidanud, kuid Painani jäin lausa viieks päevaks.
See oli üks meeldejäävamaid aegu mu reisil. Mind võeti vastu nagu oma pere liiget, näidati vaatamisväärsusi (hetkedel kui ma ennast paremini tundsin), viidi pulma ja isegi patendiametis käisime koos ära.
Suure osa päevast istusin all olevas restoranis, rääkisin kohalikega juttu ja uurisin elu. Pärast viit päeva Painanis oli mu tervis jälle parem ja oligi aeg edasi liikuda. Päris kurb oli kohe minna, olin sellise päevaplaaniga juba ära harjunud ja tundsin ennast nagu kohalik.
Järgmisel hommikul asusin siis Tapani poole teele. Ees ootas pikk päev, sest Tapani oli 140 kilomeetrit. Arvestades seda, et ma alles hommikul 8.30 ajal teele sain, läks isegi hästi, et enne pimedat kohale jõudsin. Leidsin ühe kodumajutuse viis kilomeetrit enne Tapani. Ega minu jaoks väga vahet polnud kus magan, peaasi, et katus peakohal.
Järgmise päeva siht oli veel ulmelisem. Tahtsin jõuda Ipuhi, mis on kuskil 180 kilomeetri kaugusel Tapanist. Kuna ma olin pikalt haige ja mu viisa kehtib vaid 30 päeva, siis pidin kiirustama. Startisin varakult koos päiksetõusuga, kuskil poole seitsme paiku hommikul.
Päev oli väga mägine ja kurnav. 30 kilomeetrit enne Ipuhi kutsusid politseinikud mind aga kohvile ja jalga puhkama. Rääkisime veidi juttu, mis lõppes sellega, et mulle pakuti öömaja.
Kuna ma olin päris väsinud ja tundus väga põnev kogemus, siis olingi nõus. Jaoskonna õue peal oli väga palju lapsi, kõik uudistasid võõrast ja tema ratast. Kõigepealt söödeti mul kõht täis, siis mängisime malet (kahjuks Eesti kaotas), rääkisime juttu ja lõpuks sain enne keskööd magama.
See aga tähendas, et Bengkulusse ma ühe päevaga enam ei jõudnud, kuna jaoskonnast Bengkulusse oli 200 kilomeetrit.
