By Mida kõrgemale jõudsime, seda raskemalt teekond kulges. Suhteliselt järsust mäest suure seljakotiga 4000 meetri kõrgusel matkamine pole naljaasi
Huaraz ja selle ümbrus on Põhja-Peruu üks populaarseimaid turismipiirkondi. Linn ise asub üle 3000m merepinnast ja on ideaalne koht matkamiseks. Lähedal asub Peruu kõrgeim mägi Huarascan ja samuti üks lumisemaid mäeahelikke Lõuna-Ameerikas – Cordillera Blanca. Ilmselgelt oli põhjust mõneks päevaks Huarazi jääda ja rattasõit kõndimise vastu välja vahetada. Huarazis kohtusin uuesti ka Noemiega, keda mõnda aega tagasi Carazis kohtasin. Otsustasime koos mõneks päevaks matkama minna, ainult et asukoha valimisega oli raskusi. Algselt tahtsime ette võtta üheksapäevase retke Huayhuashi mäestikus, aga linnapeal nõu küsides otsustasime sellest plaanist loobuda. Nimelt pidavat sel aastajal seal igapäevaselt sadama ja kuna matk kulgeb 4000-5000 meetri kõrgusel, siis ei tundunud see mõte lõpuks väga ahvatlev. Selle asemel otsustasime kahe päevase Ishinca matka kasuks.
Kuna minu magamiskott oli seljakoti matka jaoks liiga suur, siis laenutasime linnast ühe koti ja mati ja hommikul vara hääletasime ennast alguskohta. Esimesel päeval meil ilmaga vedas ja vaated olid vinged. Mida kõrgemale jõudsime, seda raskemalt teekond kulges. Suhteliselt järsust mäest suure seljakotiga 4000 meetri kõrgusel matkamine pole naljaasi. Plaanis oli Ishinca järve külastada, mis asub 4700 meetri kõrgusel. Natuke enne järve leidsime ühe väikse majakese, kuhu katuse alla telgi püsti panime. Ilm oli muutunud sajuseks ja otsustasime järve külastuse hommikuks jätta.
Meie õnneks oli hommikuks ilm paranenud ja võtsime ette 1,5-meetrise väga järsu teekonna järve äärde. Järve kohal ilutses võimas luistik mis pilve tagant ilusti välja tulnud oli. Kuna teekond hostelisse oli päris pikk, jäi külastus suhteliselt lühikeseks ja hakkasime vaikselt tagasi matkama. Ülejäänud päev möödus sajus ja lõpuks pimedas linna tagasi jõudes olime läbimärjad. Terve kahe päeva peale ei näinud me ühtegi inimest, ainult hulga laamasid, lehmi ja hobuseid. Matkaga jäime rahule ja õhtul hostelis mõtlesime juba uut plaani välja.
Lõpuks otsustasime teha veel ühe reisi Churupi järve äärde. Kuigi tegemist ei ole väga pika matkaga ja see oleks võimalik läbida ühe päevaga, otsustasime järve äärde telgi püsti panna ja öö seal veeta. Väga hea otsus – tegemist oli ühe ilusaima telkimiskohaga mu elus. Seltsiks olid meile kaks koera ja imelised vaated rohelisele järvele ja suurele liustikule. 4500 meetri kõrgusel kivi peal telkida polnud just kõige soojem, aga vaated olid seda väärt. Teekond järve äärde ja tagasi oli lühike, aga järsk. Kohati nii järsk, et matkajate abistamiseks oli maha pandud köied, kus ennast üles vinnata sai. Erinevalt Ishincast nägime teel palju teisi matkajaid, keegi aga ööseks jääda peale meie ei otsustanud. Kuigi öösel sadas, oli päeval ilm ilus, mis tegi matkamise eriti meeldivaks.
Tagasi hostelis, veetsime päeva puhates ja plaani pidades. Paljude asjaolude kokkusattumisel otsustasin ratta Huarazi jätta ja korra Cuscos ära käia. Nimelt tahtsime Noemiega viiepäevase Machu Picchu matka ette võtta. Samuti pidin ma Limasse, mis Cuscosse sõites teele jääb, oma postipaki järele minema. Kõigele lisaks andis mu sõber Matt teada, et jõuab kuskil nädala pärast Huarazi. Matti ja Zoega, ratturitega Inglismaalt, pedaalisin mõned päevad Ecuadoris koos. Plaan oli Huarazi samaks ajaks tagasi jõuda ja siis koos rattaga jätkata. Tundus igati tore plaan, kui välja jätta et Cuscosse jõudmiseks pidime kokku 30 tundi bussis veetma. Kaheksa tundi Limasse ja siis müstilised 22 tundi Cuscosse. Õnneks veetsime Limas ühe öö ja poolitasime niimoodi teekonna ära. Iroonilisel kombel sattusin juba teistkordselt Limasse – linna, kuhu algselt polnud üldse plaanis minnagi. Hommikul tõime mu postipaki ära, jalutasime niisama ookeani kaldal ringi ja valmistusime uueks bussireisiks. Sõit oli pikk aga üllatavat mugav. Samuti saime panoraamvaatega esirea kohad. Teekond oli väga mägine ja kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ma mõne nädala pärast sama tee rattaga ette võtan.
Cusco on ilmselt turistide seas kõige populaarsem sihtkoht Peruus. Kes siis ei teaks kuulsat Machu Picchut, mis asub Cusco külje all. Muidugi mõista pole Machu Picchu ainuke tõmbenumber. Matkasid, mida ette võtta, on ilmatu palju. Esimeseks katsumuseks võtsime aga viiepäevase Salkantay matka Machu Picchu juurde. Otsustasime reisifirmade abi mitte kasutada ja matka omal käel ette võtta. Niisiis jällegist poodi magamiskotti ja matti rentima. Kahe peale saime ülejäänud asjad ilusti kokku. Minu õnneks oli Noemiel kaks seljakotti, mida kasutada saime. Ilmselgelt rattakottidega matkama ei lähe. Omaltpoolt sain panustada väikse reisipliidiga ja telgiga. Igati korralik kolme inimese North-Face’i telk, mille üks pulk üllataval kombel matka käigus ära murdus ja meid natuke ebameeldivasse olukorda pani. Samuti oli vaja kuskil neljaks päevaks süüa osta. Päris raske nii kalkuleerida, kui pole enne nii pikka matka ette võtnud. Samas teadsime, et tegemist on ühe populaarseima matkaga Peruus ja kohti, kus häda korral tagavarasid täiendada, peaks leiduma omajagu. Seljakotid paksult kraami täis, alustasime hommikul varakult bussiga teekonda matka alguspunkti. Sellest kuidas matk täpsemalt möödus aga järgmisel korral.
