By Paar korda eksisin kruusateedel seigeldes ka ära ja püssipaukude saatel, natuke juba märjana, jõudsin lõpuks kohale. Püssipaugud tulid küll ilmselt lähedal asuvast jahiklubist, nii et loodame, et keegi mind suure känguruga sassi ei aja.
Linnamelu Melbournes nauditud, oli aeg jälle teele asuda. Seekord siis Sydney suunas, kuhu oli kilomeetreid kuskil tuhande kanti. Kuna plaan oli natuke aega ka Sydneys veeta, ei hakanud ma rannikuäärset teed minema ja proovisin õnne paarsada kilomeetrit lühema teega sisemaal. Pealegi ei pidavat rannikuäärne tee ka päris ookeani äärest kulgema ja ainult paar korda olevatki võimalust veepiiri näha.
Niisiis kella kümne ajal hommikul sain oma varustuse kokku ja pool tundi rattaga tipptunnil lifti oodates õnnestus lõpuks ka alla hosteli ette jõuda. Kuna Melbourne on oma pea viie miljoni elanikuga parajalt suur linn, siis enamus päevast mõõdus linnast välja manööverdades. Natuke sain teepeal vihma ka, aga ei miskit hullu.
Õhtul jõudsin linna nimega Kilmore, kus leidsin kämpimiskoha ja panin telgi püsti. Kipub nii olema, et esimesed päevad peale mõnda puhkepäeva on kõige raskemad. Nii ka seekord. Kuigi kilomeetreid tuli kõigest 70, olin päris väsinud ja boonusena kimbutas ka nohu ja natuke valus kurk. Vähemalt tähendas see, et uni tuli hea.
Hommikud on natuke külmemaks läinud, ja keskmiselt tervitab mind ärgates nüüd vaid kuus soojakraadi. Põhjamaade inimesena peaksin olema ju harjunud, aga mulle külm väga ei istu. Loodan ainult, et Kanada suvi on soojem kui Austraalia talv. Samas mõned tunnid hiljem soojendab päike kenasti üles ja tuju on jälle hea.
Ilmakaarti sirvides avastasin aga, et õhtu ja järgmine hommik tulevad parajalt vihmased. Niisiis pole aega jokutada ja otsustan pika päeva teha. Sihiks kuskil 130 kilomeetrit ja Reefs Hilli park, täpselt enne Benalla linna. Kuna Benallas on ka paar warmshoweri võõrustajat, proovin igaks juhuks nendega ühendust võtta. Ehk ei peagi telgis magama ja saab vihmase öö toas soojas veeta.
Teepeal bensiinijaamas kohtan ka ühte väliseestlast nimega Urmas. Räägime natuke juttu ja saan teada, et ta on oma enamus elu Austraalias veetnud. Lugu nagu ikka, põgeneti siia sõja eest. Eesti keel on aga täitsa hästi suus, ilmselt paremini kui mul.
Vaadates, et tumedad pilved vaikselt lähenevad, vuran aga edasi. Kuna ei soovi väga lärmakal kiirteel sõita, proovin leida alternatiive. Enamjaolt see mul ka õnnestub, kuid täna läks veel eriti hästi. Kus iganes ma ka ei peatuks, siis inimesed tulevad ise juurde ja hakkavad seletema, kust parem sõita oleks. Mis nii elul viga, täitsa lill kohe.
Kuna ükski võõrustaja polnud mulle vastanud, pidin siiski otsustama telgi ja rahvuspargi kasuks. Täpselt enne pimedat jõudsin ka parki. Paar korda eksisin kruusateedel seigeldes ka ära ja püssipaukude saatel, natuke juba märjana, jõudsin lõpuks kohale. Püssipaugud tulid küll ilmselt lähedal asuvast jahiklubist, nii et loodame, et keegi mind suure känguruga sassi ei aja.
Hea uudis on see, et piknikulaua ja pinkide kõrval oli ka katusealune. Hurra, saan telgi ilusti vihma eest varju panna. Mõeldud tehtud. Kuna mul olid veel kõrbe ajast mõned pakid kiirnuudleid alles, siis otsustasin, et täna on see õige kiirnuudli päev. Vihmase ja sombuse ilmaga ikka hea midagi sooja süüa. Ja kuna tundus, et isegi gaasi oli natuke alles, siis sain selle suure kokkamisega ilusti hakkama.
Vaikselt magama jäädes kuulsin, kuidas tugevamalt sadama hakkas. Õnneks oli mul topelt katus peakohal. Öösel paar korda üles ärgates kuulsin, kuidas endiselt sajab ja miskit ei muutunud ka hommikul.
Olles kõik asjad kokku saanud, proovisin natuke oodata, et ehk läheb sadu üle. Aga oh ei, läänerindel muutusteta. Nii et lõpuks otsutan sajuga sõitma hakata. Linna on veidi alla kümne kilomeetri ja mõtlesin, et eks seal saab end kuivatada. Varsti läks aga ilm ilusamaks ja vihmapilved taandusid.
Käisin ka poest läbi, ostsin mõned õunad ja banaanid, et ennast veenda oma tervislikus toitumises. Kahjuks ei läinud aga mu pangakaart läbi. Mõtlesin endamisi, et paari puuvilja raha peaks ikka kontol ju leiduma. Kolmandal ebaõnnestumisel otsustasin tervislikust einest juba loobuda, kui härra mu tagant soovib mu väikse toidukorvi enda arvele panna. Tänasin teda korduvalt ja läksin istusin poe kõrvale pingile oma einet nautima.
Mõnda aega hiljem jõuab ka härra välja ja teadvustab, et viga polnudki mu kaardis, vaid süsteem oli rikkis. Jumal tänatud, arvasin juba, et mu kaart on liiga kulunud ja pean hakkama õhust ja armastusest elama. Seejärel seletas ta mulle tükk aega, mis kaudu kõige mõistlikum minna oleks ja varsti teel ma jälle olingi.
Hommikul vihma lõppu oodates kirjutasin ka ühele warmshowersi võõrustajale ja sain vastuse. Seekord oli öömaja leitud, vaja vaid 120 kilomeetrit Albury linna ära sõita. Kuna tuul oli tagant, siis polnud väga raske päev. Võtsin rahulikult ja tegin omajagu peatusi.
Sõitsin läbi linnast nimega Glenrowan, paigast, kus kurikuulus Ned Kelly ümber piirati ja kinni võeti. Terve linnake oli Ned Kelly legendile üles ehitatud. Hotell, muusem ja suured kujud. Päris äge koht.
Natuke enne päeva lõppu nautisin pagaritooteid linnas nimega Chiltern ja kohtasin ka kaasratturit Albury linnast. Jõime paar kohvi ja rääkisime rattajutte ja niisama elust ja olust. Carlos oli Alburys tuletõrjuja ja poole kohaga rattavarustuse maaletooja.
Pool aega veetis ta Sydneys ja pool Alburys. Sellepärast elas ta ka Alburys olles oma kaubikus, et raha kokku hoida ja endale maja soetada. Arvestades, et tuletõrjujate vahetused on 24 tunnised, siis tundus täitsa mõistlik mõte. Pole ju mõtet rentida korterit kui sinna nädalas kõigest paar korda ära eksid.
Igatahes läksid jutud pikale ja varsti avastasime, et peame päikseloojanguga võidu sõitma. Kuna teekond oli sama, sõitsime koos ja mina sain endale kohaliku giidi. Carlos oli ka ise paaril rattamatkal käinud ja oli meeldivalt üllatunud inimeste sõbralikkusest ja abivalmidusest. Niisiis tahtis mulle väikse kingituse teha ja rattariided kinkida.
Selleks pidime sõitma tema kaubiku juurde, mis seisis jõe kaldal kuskil linna ääres. Kohale jõudes oli juba täitsa pime ja pidin kirjutama oma võõrustajale, et olen elus ja jään natuke hiljaks. Vast pole hullu, ei tahaks soojadest rattariietest ka ju ära öelda. Vaatasin Carlose elukoha üle ja hakkasin Kerry ja Rossi, oma võõrustajate, maja poole vurama.
Varsti olingi kohal, käisin kiirelt pesus ja sõimegi juba õhtust. Natuke hiljem oli ka oodata pere teist ja kolmandat generatsiooni. Lapsed ja lapselapsed tulid Melbournest külla nädalavahetust veetma. Seal ma siis olin, kolme põlvkonna Austraalia perekonna keskel ja tunne oli hea. Nagu päris elu, ilmselt meenutas mulle natuke kodu.
Kuna Kerry ja Ross olid käinud rattamatkal Kanada Rockies mäestikus, siis uurisin nende käest, mis mind ees ootab. Kuidagiviisi jõudis iga teine küsimus jällegist karudeni välja, keda nad ka mitmeid kordi teel olles kohtasid, aga tundub, et ei midagi hullu.
Igatahes kiitsid nad vaateid väga, aga samas soovitasid sooja magamiskoti osta isegi suvel matkates. Lõpuks kesköö ajal ronisime voodisse ära, et õnnestuks paar tundi ikka puhata ka ja hommikul värske startida oleks.
