By Lõpuks silmasin aga eemal väikseid mahajäetud hütte, mis sobisid öö veetmiseks ideaalselt. Okastraat ja kõrged müürid meenutasid küll natuke vanglat, aga ehk hoiabki zombid ja muud elukad paremini eemal
Päikse tõustes oli ka mul aeg liikuma hakata. Korjasin oma kodinad kokku ja kiire hommikusöök ning sõidus ma jälle olingi. Hommikul vara on tavaliselt hea rahulik sõita. Tuul on vaiksem ja liiklus hõredam. Päeva peale tuul aga tugevnes ja lõpus võttis lausa orkaani mõõtmed. Mõistsin, et järgmisesse linna ma õhtuks kuidagi ei jõua ja hakkasin telkimiskohta otsima. Kuna sõitsin läbi kõrbe, siis kohati oli see päris keerukas ülesanne. Ümberringi lage maa ja varjulist kohta raske leida.
Lõpuks silmasin aga eemal väikseid mahajäetud hütte, mis sobisid öö veetmiseks ideaalselt. Okastraat ja kõrged müürid meenutasid küll natuke vanglat, aga ehk hoiabki zombid ja muud elukad paremini eemal. Peruu rannik oma tugeva tuule ja natuke igavavõitu vaadetega polnud just väga sündmusterohke. Eriti arvestades seda, et viimased kuud mägedes veetnud olin. Positiivsema külje pealt oli vihma tõenäosus praktiliselt null ja temperatuurid suvisemad.
Järgmisel hommikul oli raskusi ärkamisega ja hea meelega oleks veel päevakese oma personaalses vanglas veetnud. Kuna see just viie tärni spaa mõõtu välja ei andnud, otsustasin lõpuks siiski lahkuda. Sain sõita tugevad viis kilomeetrit kuni tagumine rehv katki läks. Mis seal ikka, jälle asjad rattalt maha ja rehvi vahetama. Rehvi purunemise kiuste õnnestus lõunaks Chalani külla jõuda, kohta, kuhu esmase plaani kohaselt oleksin pidanud jõudma päev varem.
Küla ei tundunud just väga ahvatlev ja peale pikka vestlust endaga, otsustasin edasi sõita ja ka selle öö telgis veeta. Enne käisin veel poest läbi ja varusin hunniku süüa ja 4-5 liitrit vett. Jäin tiba pikemalt vestlema ka poe omanikuga, kes oli Chalani sattunud 33 aastst tagasi Hiinast. Lõpuks andis ta veel omapoolse panuse ka ja pani mul taskud tasuta küpsiseid täis. Ilmselt tundusin liiga räsitud olekuga. Tänasin härrat toreda vestluse ja küpsiste eest ja kimasin edasi. Õhtuks õnnestus taaskord leida mahajäetud hurtsik ja kõik kordus taas.
Nazcast Arequipasse, minu järgmisesse suuremasse peatuspaika, oli kuskil 600 kilomeetrit. Enamus sellest kulges ranniku ääres suhteliselt tihedas liikluses. Peale mõnda ööd telgis, õnnestus leida väike hostel Ocona külas. See lõik oli ka ranniku üks ilusamaid. Teekond kulges kaljude ääres ja muutus mägisemaks. Isegi tuul andis lõpuks järele ja sain vaateid täiel rinnal nautida. Oconas sain pesus käia ja tiba puhata. Veel päev rannikul ja siis oli aeg tagasi mägedesse vändata.
Nimelt asub Peruu suuruselt teine linn Arequipa 2300 meetri kõrgusel. Õnneks oli mägedesse jõudnud kaua oodatud kuiv periood ehk siis talv. See tähendas külmemaid temperatuure ja päiksepaistelisi päevi. Kõlab paremini kui vihmas ringi mütata ja muidugi on ka vaated paremad. Arequipasse jõudes olin surmväsinud. Olin üheksa päeva järjest vändanud ja vajasin natuke puhkust. Leidsin toreda hosteli nimega Arequipa Backpackers, kus end sisse seadsin ja otsustasin mõned päevad seal veeta.
Õhtul käisime hosteli asukatega linna peal. Arequipa on väga ilus linn, paljude muuseumite ja uhkete kirikutega. Samuti kõrguvad üle linna mitmed vulkaanid, mille otsa ka ränduritel võimalik ronida on. Seekord otsustasin siiski vulkaanid vahele jätte ja käisin selle asemel ära Colca kanjoni juures. Väidetavalt on tegemist teise sügavaima kanjoniga maailmas ja võimsa Amazoni jõe alguspunktiga. Ratta jätsin hosteli ja liitusin ühe päeva kestva tuuriga.
Öösel kell kolm võeti kamp hostelist peale ja alustasime sõitu kanjoni poole. Kuna teekond kestis kolm tundi, sai bussis õnneks edasi magada. Esimeses peatuspaigas läksime kondoreid vaatama, kes näljaste nägudega kanjoni kohal tiirutasid ja nõrkenud turiste otsisid. Samuti võis kohata laamasid ja nende sugulasi alpakaid ja vikunjaid. Tuur oli tore ja kanjon võimas. Meenutas natuke Sonche kanjonit Chachapoyas. Õhtuks olime tagasi hostelis ja pidin mõtlema oma edasise teekonna peale. Oli vaja otsustada, kas sõita mööda rannikut ja siseneda Boliiviasse läbi Tšiili või jääda mägedesse ja külastada Titicaca järve ja La Pazi. Igatpidi oli lõpp-punktiks Boliivia ja Uyuni soolaväljad.
Otsustasin viimase variandi kasuks ja paar päeva hiljem asusin Titicaca järve poole teele. Esimesed päevad möödusid ülesmäge, vaja oli jõuda tagasi 4000-5000 meetri kõrgusele. See oli ka mu viimane suurem tõus. Kuigi enamus Boliiviast asub kuskil 3700-3900 meetri kõrgusel, siis on tegemist maailma suurima platooga. Suhteliselt tasane ja pidevalt külm, hurraa. Mõne päeva pärast jõudsin Punosse, otse Titicaca külje all. Seekord jäi tuuritamine Punos ära ja selle asemel otsustasin järve Boliivia poolel asuvast Copacabana linnast avastada.
Niisiis oligi jäänud viimane päev Peruus, riigis, kus veetsin kokku 4 kuud ja 10 päeva. Riigis kus sain korralikult tuttavaks Andide imeliste vaadetega ja kohtasin palju toredaid inimesi, sealhulgas Chachapoyases hosteli pidavat eestlast Annelyt ja ta peret. Riigis, kus rattale vahelduseks matkasin mägedes ka seljakotiga. Riigis, kus suutsin korralikult haigeks jääda ja rattaga õnnetusse sattusin. Kõik, mis juhtuda sai, ka juhtus, ja ilmselt on Peruus seiklemine mu rattamatka üks tipphetki. Edasi jääb veel läbida Boliivia, mille järel on aeg seekord matkale punkt panna ja kodu poole liikuma hakata.
