By Selleks, et varakult Machu Picchu juurde jõuda, tuli ärgata keset ööd, umbes 4.30. Otsustasime telgi koos enamus kraamiga sinna jätta ja asusime pimedas taskulambiga teele
Machu Picchu juurde viib kaks populaarset matkarada, Salkantay ja Inca Trail. Viimast pole võimalik omal käel teha ja tuleb kasutada giidi teenuseid. Samuti peab mitu kuud ette broneerima ja ilmselgelt see meile ei sobinud. Seega oli valik lihtne – otsustasime teha Salkantay matka omal käel. Varustus ja söögimoon koos, võttis buss meid kella viie ajal varahommikul hostelist peale.
Esimene päev oli lihtne, kuna buss viis peaaegu kämpimiskohta välja. Panime telgi püsti ja vihma kiuste läksime külastasime paari kilomeetri kaugusel asuvat Humantay järve. Õnneks järve juurde jõudes vihm rauges ja järve rohekas värvus tuli ilusti nähtavale. Koos ümbritsevate mägedega olid vaadet vinged ja esimese lühikese päevaga võis täitsa rahule jääda. Kuna õhtupoolik möödus sajus, varjusime telki ja veetsime aega kaarte mängides.
Teine päev pidavat olema matka raskeim. Nimelt oli vaja matkata 4600 meetri kõrgusele, mis oli ka terve matka kõrgeim punkt. Nagu tavaliselt, on matka raskus võrdelises seoses ilusate vaadetega ja nii ka seekord. Iga natukese aja tagant oli vaja puhata ja hinge tõmmata (suur seljakott ka just ei aidanud), aga lõpuks tippu jõudes oli asi seda väärt. Ümbritsevad liustikud, mis tänu päikselisele päevale ka hästi näha olid, tegid tuju kohe heaks. Otsustasime Noemiega seal väikse pikniku pidada ja lõunat süüa. Siit alates kulges ülejäänd päev allamäge. Nagu arvata võis oli meiega rajal palju teisi matkajaid. Polegi enne nii populaarsel matkal käinud. Enamus olid giidiga organiseeritud gruppides, aga leidus ka üksiküritajaid. Allamägi möödus kiirelt ja varsti olimegi oma teises peatumispaigas. Panime telgi katuse alla püsti ja läksime puhkama ära.
Kolmas päev algas päikseliselt ja soojalt. Polnud enam merepinnast nii kõrgel ja see andis ka tunda. Päev oli suhteliselt kerge ja möödus enamjaolt allamäge. Rohelus oli tagasi ja liustikku peaaegu enam ei näinudki. Me ei tahtnud väga varakult ööbimiskohta jõuda, seega otsustasime pikniku pidada ja jõe kaldal niisama aega surnuks lüüa ning päikest võtta. Ainuke paha asi, et meie «sõbrad» moskiitod olid tagasi meid ründamas. Lõpuks telkimiskohta jõudes, ootasid meid juba mõned usinamad matkajad ees. Paarike Ungarist, rootslane ning Kanada neiu. Õhtul tegime koos süüa ja rääkisime matkajutte.
Järgmisel hommikul startisime Noemiega kõige hiljem, laisad nagu me olime. Selle päeva õhtuks oli plaan jõuda Aqua Caliente külla, Machu Picchu jalamil. Päev oli päris pikk ja algas kohe tõusuga. Üle pika aja tuli jällegist tiba vihma, aga peatselt oli taevas jälle selge ja riided kuivad. Viimased 10 kilomeetrit meie telkimispaika möödusid rongirööbastega paralleelselt. Machu Picchu juurde jõudmiseks on kaks võimalust, sõita mõnikümmend minutit 70 dollarit maksva rongiga või siis jalutada mööda rongirööpaid. Ilmselgelt on 70 dollarit jabur hind, seega valisime teise variandi. Kohale jõudsime natuke enne pimedat ja kuigi linnas oli võimalusi ka hostelites ööbida, otsustasime telgi jalgpalli väljaku äärde püsti panna ja öö seal veeta. Kahjuks otsustas üks telgi postidest murduda, mis andis meile omajagu tegemist telgi kokkupanemisel. Lõpuks saime siiski telgi tiba vildakalt kokku. Õnneks oli see meie viimane öö telgis ja Cuscosse jõudes leian ilmselt tiba elegantsema lahenduse. Enne pimedat jõudsid veel kolm kämpimisseltskonda oma telgid püsti panna ja päris üksi me seal ööd veetma ei pidanud.
Selleks, et varakult Machu Picchu juurde jõuda, tuli ärgata keset ööd, umbes 4.30. Otsustasime telgi koos enamus kraamiga sinna jätta ja asusime pimedas taskulambiga teele. Väravani oli tunnike ülesmäge ronimist. Kohale jõudes ootas meid juba ees hordide viisi inimesi, kes kõik piletijärjekorras seisid. Et oma elu raskemaks teha, otsustasime veel Machu Picchu mäe otsa ka ronida lootes, et ilm selgineb ja vaade alla on vinge. Tunnike hiljem olimegi üleval, kahjuks polnud aga vaadet kuskil. Ilm oli nii pilvine, et polnud isegi võimalik öelda, kus pool varemed asuvad. Üleval kohtasime ka Meritat, kellega viimastel päevadel põgusalt olime kohtunud ja otsustasime edasi koos seigelda. Ootasime mäe otsas tunnikese, aga kuna ilm paranemismärke ei andnud, andsime lõpuks alla ja ronisime treppi mööda tagasi varemete juurde. Alla jõudes olid pilved läinud ja varemetele avanes imeline vaade.
Uurisime pisut ringi, tegime kohustuslikud turistipildid ja hakkasime vaikselt alla tagasi minema. Nimelt oli meil vaja telk kokku pakkida ja 10 kilomeetrit tagasi kõndida, et siis sealt buss/takso võtta ja Cuscosse tagasi jõuda. See tähendas, et pidime kiirelt tegutsema, kui just ööd metsas veeta ei taha. Kuna Merita läks tagasi rongiga, jätsime temaga hüvasti ja plaanisime järgnevatel päevadel Cuscos jälle kokku saada. Tagasiminek oli tüütu. Olime Noemiega mõlemad viiepäevasest matkamisest omajagu väsinud ja teekond möödus raskelt. Ei aidanud ka asjaolu, et peale 10-kilomeetrist matka tuli Cuscosse jõudmiseks kolm erinevat autot/bussi võtta. Siiski öösel kella ühe ajal jõudsime tagasi hostelisse ja kukkusime kohe voodisse. Järgmine päev möödus puhates ja edasist plaani välja mõeldes. Tuli otsustada, kas minna tagasi Huarazi ja rattaga jälle jätkata või teha Cuscos veel üks matk.
