By Andsin endale pargi läbimiseks kolm päeva. Kuigi kilomeetreid oli kõigest 110, olid teeolud küllaltki rasked. 30 kilomeetrit polnud üldse mingit teed ja pidin huupi luidete vahel rallitama
Tagasi Huancayos, veetsin järgmised päevad enamjaolt voodis ja puhkasin. Arstide hinnangul ei tohtinud ma kuskil nädala rattaga sõita ja pidin haavu päikse ja tolmu eest kaitsma. Esimesed ööd olid päris rasked ja magada oli pea võimatu. Vaikselt hakkasid haavad aga paranema ja oli aeg ratas üle vaadata.
Väga suuri vigastusi ei tundunud olevat. Raam, käigud ja muu selline oli terve. Kahjuks oli kahvel aga kõver ja pidin kuskilt uue leidma. Kohalik rattapood mind aidata ei saanud ning tundus, et ainus võimalus oli Limasse sõita ja sealt uus kahvel muretseda. Mõeldud-tehtud ja varsti olingi bussis. Pärast pikka ööd bussis olin hommikuks ilusti Limas ja hakkasin rattapoode läbi kammima. Sobiva kahvli leidmine oli oodatust raskem ja alles kaheksandast poest õnnestus sobilik isend leida.
Kahvel olemas, sain korra kokku ka Jimenaga, keda mõned kuud varem Chachapoyas kohanud olin. Tegime kiired kohvid ja jutustasime niisama. Kuna otsustasin samal õhtul bussiga tagasi Huancayosse sõita, siis aega väga polnud ja lõpuks oleks peaaegu bussist maha jäänud. Kõik see kohvitamine andis aga tunda ja bussis und ei tulnud. Hommikul silmad pooleldi loojas Hunacayosse jõudes, vajusin kiirelt voodisse ja magasin päeva maha. Siiski korda läinud üritus, kahvel käes, näolapp enam vastutulevaid inimesi hirmust karjuma ei pane ning pealekauba sain sõbraga ka veel kokku.
Nüüd, kui ratas jälle sõidukorras ja nägin välja tiba inimlikum, oli aeg asjad pakkida ja uuesti teele asuda. Tundus, et õnnetus mingit psühholoogilist jälge jätnud ei olnud ja oli tore jälle tagasi ratta seljas olla. Möödusin uuesti ka õnnetuspaigast, kus väikse peatuse tegin. Seekord peatusin küll pidureid kasutades ja õnneks uuesti üle lenksu ei lennanud. Proovisin leida ka oma akupanka, mis müstilistel asjaoludel õnnetuse tagajärjel kaduma oli läinud, aga tulutult. Üle pika aja mägedes, võtsin suuna rannikule. Ookean, liivaduunid ja soe kliima tundus hea vaheldus.
Öised miinuskraadid 4800 meetri kõrgusel kadusid kiirelt ja varsti vaatasin Vaikse ookeaniga tõtt. Tegemist oli mu reisi kõige suurema ühepäevase langusega. Esimene peatus oli väikses külas nimega Paracas. Kohanesin uue kliimaga ja tegelesin vahelduseks tiba veespordiga. Paracase külje all asub suur rahvuspark, kust ka Dakari ralli hiljuti läbi sõitis. Otsustasin oma elu põnevamaks teha ja läbi pargi Ica ja Huacachina poole sõita.
Andsin endale pargi läbimiseks kolm päeva. Kuigi kilomeetreid oli kõigest 110, olid teeolud küllaltki rasked. 30 kilomeetrit polnud üldse mingit teed ja pidin huupi düünide vahel rallitama. Kõik see oli seda väärt, kuna vaated olid imelised. Liivaluited kohtusid ookeaniga ja tegid sõitmise keeruliseks. Oli ju vaja pidevalt peatuda ja pilti teha.
Esimese öö sain veeta väikses kalurikülas pargivalvurite putkas. Panin nende garaaži telgi püsti ja veetsin öö seal. Mõtlesin ka luidete vahel telkida, aga suure tuule tõttu otsustasin garaaži kasuks. See oli ka ainuke asula mu teel ja hommikul pidin varuma süüa ja juua kaheks järgnevaks päevaks. Kaheksa liitrit vett tegi ratta omajagu raskemaks ning ega see kruusal ja liival sõitmisele just kaasa ei aidanud. Järgmise kahe päeva jooksul ei näinud ma hingelistki ja sain nautida täielikku vaikust.
Lõpuks Huacachinasse jõudes, olin üleni liivane ja väsinud. Huacachina on väike oaas otse düünide vahel. Üks populaarsemaid turismimagneteid Peruus. Pärast väikest puhkust otsustasin ära proovida ka bagisõidu, mis kulges otse luidetel. Kogemus meenutas natukene Ameerika mägede atraktsiooni, seda nii järskude languste kui ka kiljuvate reisijate poolest. Planeeritud täpselt päikseloojangu ajaks, mis tegi kogemuse veelgi ägedamaks. Võimalus oli ka proovida «sandboardingut» ehk liivadüünidel lauaga sõitmist, aga kuna haavad oli endiselt suhteliselt värsked, otsustasin seekord vahele jätta. Ei tahaks näoli liivas lõpetada.
Veetsin ühe öö Icas, kaheksa kilomeetrit Huacachinast, kus niisama puhkasin ja hispaania keelt harjutasin. Nimelt olid mu toakaaslasteks kaks mehhiklast ja paarike Kolumbiast. Õhtul käisime kõik koos linnapeal ja tutvusime Ica ööeluga. Hommikul jälle rattaga teele asuda oli küllaltki raske, aga oma uute sõprade toetavate hüüete saatel see siiski lõpuks õnnestus.
Järgmiseks peatuseks oli Nazca, koduks müstilistele Nazca joontele. Kuna jooned on väga massiivsed, tuleks nende nägemiseks lennukiga õhus ringi tiirutada. 80 dollarit tundus mu jaoks natuke liiga suur summa ja otsustasin selle vahele jätta. Selle asemel tegin virtuaalse tuuri läbi interneti ja jätkasin oma teekonda Peruu rannikul.
Rannik meenutas natuke Mad Maxi filmi ja mägedest tulles ei tundunud vaated just väga meeldivad. Selle asemel tervitasid mind tugev vastutuul ja Panamericale kohaselt palju veoautosid. Natuke peale Nazcat kohtasin teeääres Lucyt ja ta koera Wombatit. Neil oli käsil uskumatu seiklus – kõndida Lõuna Ameerika lõunapunktist Alaskale. Selleks hetkeks olid nad teel olnud juba kaks aastat. Otsustasime koos kämpida ja päevale varajase punkti panna. Leidsime restorani, kuhu saime peale sulgemist madratsid maha panna ja seal öö veeta.
