By Viimane õnnetus juhtus Tais üle aasta tagasi, aga seekord oli asi tõsisem. Algul suurt miskit aru ei saanud ja keset teed istudes peatus mööda sõitev auto. Täpset asjade käiku ei mäleta, aga ilmselt kutsusid mulle kiirabi ja ootasid seal koos minuga. Asi tundus päris paha ja kuigi kondid olid terved, siis nägu oli päris katki ja asfald oli korralikult verega kaetud
Peale viiepäevast Salktantay matka Machu Picchu juurde, oli puhkepäev täitsa tore ja vajalik. Samuti otsustasime ära käia ka Rainbow Mountaini juures – suhteliselt uus turismimagnet, kuulus oma vikerkaare värvides mägede poolest. Ilmaga pidavat olema aga suur loterii. Neiu Šveitsist teadis rääkida, et paar päeva tagasi, kui tema seal käinud oli, sadas lund ja mäge polnud õieti nähagi. Siiski otsustasime oma õnne proovida ja ära käia, polnud väga kallis ka ja kõigest üks päev.
Hommikul kella viie ajal võeti meid hostelist peale ja asusime teele. Paar tundi bussiga, kiire hommikusöök ja matk võis alata. Kuigi tippu oli kuskil paaritunnine rännak, tegi 5000 meetri kõrgusel olemine asja tiba raskemaks. Õnneks meil ilmaga vedas ja lund ülesmäge tuiates näkku ei sadanud. Päike paistis ja kõik värvid olid ilusti näha. Kahjuks oli näha ka hordide viisi inimesi, aga mis sa teed – ise olime ju ka osa probleemist. Kuna ilm oli hea, käisime ära ka kilomeetri kaugusel asuva Red Valley juures, mis jättis meile Noemiega isegi sügavama mulje kui Rainbow Mountain ise. Igatahes oli päev korda läinud ja õhtuks olime ilusti hostelis tagasi.
See oli meie viimane päev Cuscos. Järgmisel hommikul oli aeg hüvasti jätta. Noemie läks edasi Boliiviasse ja mina tagasi Huarazi, kus mu ratas loodetavasti mind endiselt ootab. Kurb oli jälle oma teed minna, aga õnneks ootas mind Huarazis ees Matt – rattur Inglismaalt, kellega oli plaanis esimesed päevad koos sõita. Enne oli vaja aga vastu pidada 30 tundi bussisõitu. Selle ajaga saaks pool Euroopat läbi sõita, Peruus aga ei jõua poolele teelegi. Mäed teevad oma töö ja teekond on märgatavalt aeglasem. Esimene sõit oli 22 tundi Limasse, kus järgmist bussi kaheksa tundi oli vaja oodata. Siis jälle vana hea Lima – Huarazi ots, mis samuti kaheksa tundi kestis. Unerohi sisse ja magasin enamuse teekonnast maha.
Huarazi jõudes oli esimene tore üllatus, et ratas ja muud asjad olid endiselt alles. Mõne aja pärast jõudis kohale ka Matt, kellega ühe päeva Huarazis veetsime. Pärast paari õlle ja plaani koostamise, ei teinud me absoluutselt mitte midagi. Puhkasime niisama. Lõpuks oli aeg jälle väntama hakata. Otsustasime oma elu lõbusamaks teha ja Pastoruri liustiku kaudu sõita. See tähendas kämpimist 4850 meetri kõrgusel ja mitte just kõige paremat kruusateed. Pean tõdema, et teekond oli minu jaoks üks raskemaid. Ei tea, kas siis väikse pausi pärast või lihtsalt seetõttu, kuna teekond kulges nii kõrgelt.
Ähkides ja puhkides me aga koos kõrgeimasse punkti jõudsime ja seda seal rahesaju kiuste küpsiste ja Inca koolaga tähistasime. Pärast kahtlast altkäemaksu moodi asjandust, lubati meil telk väikse katuse alla püsti panna ja sinna meid ka üksinda jäeti. Kes ikka nii kõrgel ööd veeta tahab? Siiani mu kõrgeim telkimiskoht, mis meie õnneks oli küll tuule ja vihma eest varjul. Hommikuks keegi kringliks külmunud ei olnud ja alustasime teed natuke mõistlikumatesse kõrgustesse. Vaated olid jällegi vinged, aga me räägime Peruu mägedest – vaated on pea alati vinged.
Kuigi enamus teed möödus allamäge ja ühel hetkel tuli isegi asfald vastu, siis käte ja jalgade soojas hoidmisega nägime tõsist vaeva. Ka kaks paari kindaid väga ei aidanud ning põrutav kruusatee külmunud kätele just head ei teinud. Siiski päris Everesti mägironijate külmakahjustuste mõõtmeid olukord välja ei andnud ja juba kella üheks päeval olime jõudnud oma sihtkohta, väiksesse linna mägedes nimega Huallanca.
Siit läksid meie teed Mattiga lahku. Tema suundus tagasi Huarazi ja mina lõunapoole. Esimest korda üle pika aja olin jälle üksinda ja ei teadnud kohe mis sellest arvata. Ühest küljest meeldib mulle üksi sõita, ei pea kellegagi arvestama. Samas on seltsis segasem ja ega kuskil põõsas üksi telkida ka alati luksus pole. Eriti, kui enne kella kuut väljas pimedaks läheb. Igatahes oli mu järgmiseks suuremaks peatuseks Huancayo linn.
Wikipedia andis teada, et see lausa suurim linn Peruu mägedes, populatsiooni poolest kuskil Tallinna-suurune. Asfaldit jagus täpselt seniks, kuni teekond ülesmäge kulges. Tippu jõudes ootas üllatus ja kõik 60 kilomeetrit allamäge, mis oleks muidu olnud fantastiline teekond, möödus sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude. Ühtlasi oli tegemist rahvuspühaga. Mis pühaga täpselt, seda enam ei mäleta, aga iga teine seltskond pakkus mulle lahkelt alkoholi. Püüdes kruusateel kivide vahel põigeldes enamvähem sirget joont hoida, keeldusin viisakalt ja sõitsin edasi.
Huancayosse jõudes leidsin hosteli, mis meenutas küll rohkem AirBnb’d, kus omanik Diego ka ise elas. Seda parem mulle – sai kohalike ja turistidega segamini juttu teha ja aega veeta. Siiski otsustasin Huancayos ühe päeva veeta ja peale minipuhkust oligi aeg jälle startida. Kuna ma Cuscos juba olin ära käinud, otsustasin varsti peale Huancayot ranniku poole pöörata. Viimane rannikuäärne rattasõit oli Cartagenas ja pealegi tundus äge vahelduseks liivamägede ja ookeani ääres sõita.
Nagu tihti juhtub, on reisil varuks omad üllatused. Seekord mitte nii meedivad. Nimelt, kuskil 40km peale Huancayot, mäest alla sõites, juhtus mul õnnetus. Sõitsin vastu tee äärist ja kaotasin juhitavuse. Lendasin üle lenksu näoga vastu asfaldi. Viimane õnnetus juhtus Tais üle aasta tagasi, aga seekord oli asi tõsisem. Algul suurt miskit aru ei saanud ja keset teed istudes peatus mööda sõitev auto. Täpset asjade käiku ei mäleta, aga ilmselt kutsusid mulle kiirabi ja ootasid seal koos minuga. Asi tundus päris paha ja kuigi kondid olid terved, siis nägu oli päris katki ja asfald oli korralikult verega kaetud.
Minu õnneks oli lähim kiirabijaam kusagil viie kilomeetri kaugusel ja varsti oligi auto kohal. Kiirelt pandi ratas kongi ja mind autole ning sõit võis alata. Haavad puhastati ilusti ära ja pandi sidemed peale. Samuti tuli kahest kohast õmmelda: suu seestpoolt ja nina alt. Müstilisel kombel olid hambad ja kondid terveks jäänud ning lõpuks jaamast lahkudes anti mulle kuri käsk mõnda aega mitte rattaga sõita ja kindlasti päikest vältida. Arstid olid väga toredad ja aitasid mind rattaga tagasi Huancayosse hääletada. Tänu rattale (või siis sellele, et nägin välja nagu Frankenstein), polnud see just kerge ülesanne, aga lõpuks sain siiski autole ja varsti olin tagasi Diego juures Huancayos. Oli vaja mõnda aega ennast ravida ja ratas üle vaadata. Sel hetkel polnud väga kindel, kui sõidukõlbulik ratas üldse oli. Sellest kõigest aga järgmisel korral.
