By Hommikul alustasin teekonda Quito poole. Ees ootas väga raske ja mägine päev. Samas teadsin, et peale seda saan natuke puhata ja pühad rahulikumalt veeta. Quito, mis asub kuskil 2800 m kõrgusel merepinnast, on kõrgeim pealinn maailmas. Õhk on hõredam ja temperatuur külmem. Õhtuks oli hostelis plaanis kolmekäiguline jõulusöömaaeg
Jõululaupäevaks ehk 24. detsembriks jõudsin ilusti Otavalosse, mitte aga ilma viperusteta. Nimelt kuskil 40 km enne sihtkohta läks rehv tühjaks. Pole just teab mis suur mure, aga velge alt ära võttes murdus seda hoidev kinnitus. Tagavara kinnitust kuskilt võtta polnud ja pärast pikka pusimist ja «mäkaiverdamist» andsin lõpuks alla. Lahtise esirattaga ma mägedes sõitma nõus polnud ja ega muud üle ei jäänud kui näpp püsti ja hääletama. Niimoodi ma enda jõululaupäeva päris ette ei kujutanud, aga mis parata. 15 minutit hiljem võttis üks tore paarike mind peale ja oli nõus lähimasse linna ära viskama. Ronisin koos rattaga autokasti ja sõit võis alata. Järgmisesse linna oli umbes 17 km ja õnneks visati mind otse rattapoe ukse ette. Kohalikud meistrimehed leidsid mulle uue kinnituse ja sain uuesti sõitu jätkata. Keegi mult raha ei küsinud ja selle asemel sooviti lihtsalt toredaid pühi. Õhtuks jõudsin ilusti Otavalosse, mis oli ka päeva sihiks. Hostelis olin täitsa üksinda ja õhtu tipnes «piduliku» õhtusöögiga kohalikus söögikohas.
Hommikul alustasin teekonda Quito poole. Ees ootas väga raske ja mägine päev. Samas teadsin, et peale seda saan natuke puhata ja pühad rahulikumalt veeta. Quito, mis asub kuskil 2800 m kõrgusel merepinnast, on kõrgeim pealinn maailmas. Õhk on hõredam ja temperatuur külmem. Õhtuks oli hostelis plaanis kolmekäiguline jõulusöömaaeg. Kuna sõber mind juba ees ootas, pani ta ka mind nimekirja. Kella viie ajaks jõudsin lõpuks kohale ja sain rattale puhkust anda. Erinevalt Otavalost, oli Quito hostelis nimega Secret Garden rahvast nagu muda. Kuigi seekord pidi jõulud veetma ilma perekonnata, siis vähemalt ootasid mind ees paar tuttavat. Jõuluõhtusöök möödus peomeeleolus. Samas olin viimastest päevadest nii väsinud, et kuskil üheksa ajal juba magasin. Isegi magustoit jäi söömata.
Järgmisel hommikul otsustasime minna Quitot avastama. Tasuta tuur väljus hostelist kell kümme hommikul ja viis tundi hiljem olid põhilised vaatamisväärsused nähtud. Sellele järgnes kiire visiit ekvaatorile, maakera keskele. Püsti oli pandud suur monument ja muuseum ja kuigi räägitakse, et see polegi päris täpne ekvaatori asukoht, siis jäin külastusega täitsa rahule. Tehti igasuguseid eksperimente ja räägiti kohalike ajaloost.
Edasist plaani mul polnud ja hommikul otsustasin hetke ajel koos paari uue tuttava, Kareni ja Offriga, minna tagasi Otavalosse. Seekord bussiga ja kõigest paariks päevaks. Seal leiab aset üks Lõuna-Ameerika suurimaid turge ja samuti tahtsime käia kohaliku järve ääres matkamas. Niisiis ootamatult avastasin ennast tagasi Otavalos, seekord õnneks mitte üksinda. Matk ümber järve võttis aega kuskil kuus tundi ja oli kindlasti seda väärt. Vaated olid imelised ja ilm ilus. Pärast käisime ära ka turul. Kuna aga jõudsime matkamast tagasi suhteliselt hilja, jäi külastus lühikeseks. Samas peab tõdema, et turg oli tõesti suur ja kirev. Õhtul sõitsime tagasi Quitosse ja nii meie väike kõrvalvisiit läbi saigi.
Tagasi Quitos, otsustasin ka uue aasta seal vastu võtta. Selleni oli vaid paar päeva ja ei näinud mõtet enne seda kuhugi seiklema hakata. Samuti sain kokku Tomi ja Marlene’iga, saksa paariga, keda kohtasin kunagi ammu Panamas. Koos käisime ära Pichincha vulkaani otsas, kust avanes imeline vaade linnale. Koos võtsime vastu ka uue aasta, meie ja ülejäänud 110 hosteli elanikku. Aastavahetus tuli suure pauguga ja möödus meeleolukalt. Hommikul polnud kindlasti plaanis edasi sõita ja see päev jäi lihtsat puhkamiseks.
Lõpuks aga jõudis kätte päev, mil Quitoga hüvasti jätsin ja lõuna suunas sõitma hakkasin. Hostelist lahkudes polnud veel kindel, kas käin ära ka Cotopaxi vulkaani juures või sõidan otse lõunas asuva linna Banose suunas. Natuke hiljem võtsid minuga ühendust aga Tom ja Marlene, kes lahkusid Quitost mõned päevad enne mind. Neil oli plaanis paaripäevane matk Quilotoa järve äärde ja nad kutsusid mind ühinema. Kuna see mulle suhteliselt tee peale jäi, otsustasin võimalust kasutada. Sõitsin järgmisesse linna Latacungasse, kus kõik kokku saime.
Juhuslikult kohtusin matkal ka teisi tuttavaid Quitost. Niisiis ühendasime väed ja matkasime edasi koos kümnepealise kambaga. Mõlemal päeval tuli maha käia kuskil 20 km. Vaated olid jällegi imelised ja ilm ilus. Matk ise oli aga päris raske. Asusime kuskil 3000-4000 m kõrgusel, mis andis päris hästi tunda. Natuke raske oli hingata ja paljudel pea valutas. Sellegipoolest jäime kõik väga rahule ja varsti olimegi tagasi Lacatungas.
Oli vaja jälle ratas välja lükata ja väntama hakata. Tom ja Marlene läksid edasi Galapagose saartele, teistega pidime aga Banoses kokku saama. Teekond möödus tuuliselt, aga suures osas allamäge. Jõudsin esimesena Banosesse ja reserveerisin meile kõigile hosteli. Järgmised paar päeva veedan siin ja siis edasi Peruu suunas.
