By Üle 2500 m läheb temperatuur märgavalt külmemaks ja lõpuks tuli ka soojemad riided välja otsida. Jääb vaid loota, et vihmahooaeg mägedes mulle armuline on ja ma enamjaolt kuivaks jään
Salentos otsustasin veeta paar päeva − matkamas käia ja kohviistandustes ringi uurida. Hommikul võeti kogu see rahvas linna keskväljakult džiipidega peale ja asusime Cocora oru poole teele, mis on kuulus oma kõrgete üle mägede kõrguvate palmipuude poolest. Orule ringi peale tegemine tähendas 12 km matka ja viietunnist jalutuskäiku, mis vahepeal ronimise mõõdu välja andis. Vaated olid imelised ja matkaseltskond tore. Pärast lõunat olime tagasi alguspunktis, kust džiibid meid jälle peale korjasid ja linna ära viskasid. Õhtul käisin uute tuttavatega linnapeal söömas ja jõulumeeleolu nautimas. Kuigi jõuludeni veel mitu head nädalat aega, olid kaunistused ammu välja pandud ja isegi jõululaule kuulis päris tihedalt.
Järgmisel hommikul pärast pikka arutelu iseendaga otsustasin siiski edasi liikuda ja kohviistandused vahele jätta. Nii ma vähemalt arvasin. Olin natukene ajast maha jäänud ja jõuludeks Quitosse jõudmine tundus üha keerulisem. Esimesed 15 km möödusid kruusateel allamäge. Hea trenn kätele, kuna pidevalt peab pidurid soojas hoidma. Teepeal kohtasin aga kahte reisiselli, kes olid teel kohviistandusse. Jäin nendega pikemalt juttu rääkima ja äkitselt seisimegi kõik kolmekesi istanduse ukse ees. Otsustasin nendega ühineda ja ennast kohvi osas harida. Seal kohtasin Jake’i, keda teadsin juba varasemast ajast Cartagenast. Samuti sain tuttavaks Steffi ja Nicoga, kes olid Cali poole teel. Vahetasime kontakte ja loodetavasti paari päeva pärast Calis näeme.
Väga hea kohalik kohv maitstud ja istanduses ringi vaadatud, oli aeg edasi liikuda. Olin päris korralikult ajast maas, kuna kohvituur osutus oodatust pikemaks. Plaan oli paari päevaga Calisse jõuda. Hilise stardi tulemusena jäi esimene päev lühikeseks ja teisel pidin rohkem pingutama. Minu õnneks möödus teekond enamjaolt allamäge ja korraks sain mägedega hüvasti jätta. Calis hosteli jõudes võtsid mind vastu Steff ja Nico ja üllatuseks ka Karen, keda ma varasemalt juba Medellinis ja Salentos kohtasin. Tundub et enamus bäkkereid käivad sama rada pidi ja satuvad ka samadesse hostelitesse. Kõigepealt sorteeritakse öömajad hinna järgi ja siis lähebki esimene heade hinnetega majutusasutus lukku. Calis keerles kõik salsa ümber. Isegi meie hostelis olid igal õhtul tasuta salsakursused. Pärast soojendust hostelis mindi kambaga välja ja ilmselgelt kohtadesse, kus sai veel rohkem salsat tantsida. Ma polnud just eriline salsa fänn, aga andsin endast parima.
Hommikul avastasin, et kell 10 on tasuta Calit tutvustav tuur. Otsustasime Nicoga miskit tarka teha ja võtsime ka osa. Lõpuks ühinesid meiega veel mõned inimesed hostelist ja suure kambaga asusime kohtumispaiga poole teele. Mitte väga suure üllatusena oli tuur suuremalt jaolt salsast. Saime veel natuke tantsusamme harjudada, salsamuuseumis ära käia ja salsamuusikat kuulata.
Otsustasin, et hetkel aitab küll salsast ja hakkasin järgmisel päeval jälle liikuma. Kui kõik hästi läheb, siis saan ehk Nico ja Steffiga aastavahetuse ajal kokku, hetkel aga startisin üksi Quito suunas. Kuna meil oli Kareniga sama suund, siis pidime järgmises suuremas linnas − Popayanis − jälle kokku saama.
Kahe päeva teekond möödus päris mägiselt ja üle väga pika aja läks ka rehv katki. Viimast korda juhtus selline jama Havannas, Kuubal. Ilmselt on see ka märk, et peaksin välisrehvi välja vahetama. Pea 9000 km on oma töö teinud ja mustrit väga enam järel pole. Enne Popayani hosteli jõudmist leidsin kohaliku rattapoe ja sain endale uue rehvi. Peab ütlema, et sõita oli kordades mugavam, oleks pidanud juba varem ära vahetama. Õhtul käisime Kareni ja Aideniga (keda ma samuti Cartagenast teadsin) üle linna kõrguva mäe otsas päikseloojangut vaatamas ja niisama ööeluga tutvumas.
Järgmiseks suuremaks linnaks oli Pasto − koht, kus saan lõpuks 3000 m kõrgusel ära käia ja kust alates enam merepinda väga kaua ei näe. Mitmeks kuuks on minu koduks nüüd Andide mäestik. Teekond Pastosse ja sealt piirilinna Ipialesesse oli superilus ja väga raske (nagu ikka see kipub olema). Sain tundide viisi ülesmäge pedaalida, millele järgnes mõnus langus jälle soojemasse kliimasse. Üle 2500 m läheb temperatuur märgavalt külmemaks ja lõpuks tuli ka soojemad riided välja otsida. Jääb vaid loota, et vihmahooaeg mägedes mulle armuline on ja ma enamjaolt kuivaks jään.
Lõpuks jõudis kätte aeg Kolumbiaga hüvasti jätta ja asuda seiklema mu teise Lõuna-Ameerika riiki − Ecuadori. 23. detsembri varahommikul jõudsin piirile. Ilmselt mitte kõige mõistlikum päev piiri ületuseks, aga mis parata. Järjekord oli tõesti päris suur ja kokku ootasin kuskil 3-4 tundi. Kõigepealt oli vaja saada Kolumbiast väljumise tempel, seejärel Ecuadori piirile, kus oli meeletu järjekord sisenemise templi saamiseks. Kuna rattaga ei tohtind tolliasutusse siseneda, siis jätsin protseduuride ajaks ratta politsei valve alla. Tundus natuke mõistlikum kui täisvarustuses tundideks rahvahordide sekka jätta. Pole kindel kas piirijärjekord oli tingitud pühadest, aga lõpuks sain templid ilusti passi ja olingi jõudnud Ecuadori. Kui kõik läheb nagu plaanis, siis jõuan 25ndaks Quitosse. Päev-kaks hiljem kui algselt plaanitud, aga siiski päris hästi. Seniks aga toredaid pühi teile ja suur tänu, et mind toetanud olete sellel teekonnal.
