By Cajamarcast lahkudes oli järgmiseks suuremaks peatuseks Huaraz. Selleks oli aga vaja läbida kuskil 500 km suhteliselt keerukat teed läbi mägede ja kanjonite. Esimesed päevad möödusid sellegipoolest kergelt. Kruusateed silmapiiril polnud ja sajud olid ka harvemaks jäänud
Vaikselt, aga kindlalt hakkas vihmahooaeg lõpule jõudma ja sinist taevast oli näha üha rohkem. Huamachucosse jõudes hargnes maantee aga väikesteks külavaheteedeks ja sile asfalt sai otsa. Esimeseks suuremaks katsumuseks oli jõgede ületamine, mis kohati olid päris sügavad. Paaril korral oli vaja ka rattakotid lahti haakida ja varustus eraldi üle viia. Tugev vool mind siiski endaga kaasa ei viinud ja teekond võis jätkuda. Liiklus oli pea olematu, mis tegi sõitmise eriti nauditavaks. Enne pimeda saabumist jõudsin väiksesse külla nimega Cachicadan, kus õnnestus endale ka öömaja leida. Pärast terve öö kestnud vihma olin päris õnnelik, et ei otsustanud telkida.
Hommikul alustasin varakult. Õnneks oli vihm lõppenud ja päike jälle välja tulnud. Ees ootas 60 km kruusateed ja kaks suuremat tõusu. Lõpuks jõudsin aga väiksesse ja tühja Mollebamba külakesse. Kuna ühtegi restorani leida ei õnnestunud, pidin leppima hotelli toas valmistatud kiirnuudlite ja tuunikalaga.
Hommik algas suure langusega, millele järgnes muidugi mõista suur tõus. Kuigi Pallasca külla oli kuskil 40 km, võis seda selge ilmaga Mollebambast näha. Teekond oli nii kurviline, et linnulennult oli kilomeetreid kuskil neli korda vähem. Natuke enne Pallasca küla kohtasin ka saksa paarikest, kes olid oma suure autokaravaniga juba pea neli aastat Lõuna-Ameerikas ringi tiirutanud. Minu poolteist aastat tundus selle kõrval lapsemäng.
Pallascasse jõudsin kuskil kella 1 ajal ja nii vara päevale punkti panna ei tahtnud. Niisiis oli plaan veel kuskil 70-80 km sõita Huacaschuquesse. Kuigi kilomeetreid oli palju, oli peaaegu terve tee allamäge. Peale Pallascat muutus mind ümbritsev maastik märgatavalt. Rohelus sai otsa ja asendus kõrbemaastikuga. Vaated olid fantastilised, aga allamägi üllatavalt raske. Kruusatee kulges jällegist kaljude ääres ja tuul tahtis pidevalt teelt ära puhuda. Samuti ei aidanud fakt, et mul oli probleeme piduritega. Natuke enne pimedat läks rehv ka katki ja lõpuks Huacaschuquesse jõuda ei õnnestunudki. Selle asemel otsustasin telgi kuhugi tee äärde püsti panna ja öö seal veeta.
Öösel sadas päris korralikult ja hommikul oli raskusi, et rattaga jälle teele saada. Rattakoopad täitusid kiirelt mudaga ja tegid sõitmise väga raskeks. Tagasiteel puhastasin koopad ära ja sõit võis jätkuda. Suuremad mäed olid selleks korraks otsa saanud. Järgnes väga lauge, aga suhteliselt pidev tõus kuni Huarazini välja. Kuna olin merepinnale päris lähedal, sain vahelduseks sooja ilma nautida. Natuke enne õhtut kohtasin ka Belgia ratturit, kes oli teel Kolumbia poole. Vahetasime marsruudivaliku üle muljeid ja ideid.
Järgmisesse külla jõudes oli mul raskusi öömaja leidmisega. Kuigi hotelle oli palju, siis vabade tubadega olid asjad keerulisemad. Tuli välja, et tegemist oli külaga, kus peatusid ümbruskonnas töötavad kaevurid. Lõpuks siiski õnnestus leida endale nurgake ja sain päeva õhtule.
Järgmisel päeval jõudsin tagasi tsivilisatsiooni, Carazi linna. Enne veel tuli läbida lõik, kus 15 km peale oli 35 tunnelit. Enamjaolt oli tee üherealine ja möödasõitmised olid päris keerukad. Ühel korral pidi terve autodekolonn lausa poole tunneli jagu tagurdama. Rattaga oli kerge aga läbi lipsata ja varsti olingi Carazis. Siit otsustasin kiire kõrvalpõike teha ja bussiga paariks päevaks Limasse sõita. Sain uuesti Kanyaga kokku ja samuti tahtsin näha, kuidas kulgeb elu rannikul. Viimane kord olin rannikul mitu kuud tagasi Cartagenas, Kolumbias. Ratta jätsin seniks Carazi hosteli ja paari päeva pärast plaanisin sealt jälle jätkata.
Bussisõit Limasse kestis tervelt 10 tundi. Hommikuks olin ilusti kohal ja otsisin meile hosteli. Suures linnas olles kasutasin võimalust ja käisin läbi kõik rattapoed. Nimelt oli tagumine rehv juba 11 000 km läbi sõitnud ja oli viimane aeg see välja vahetada. Missioon oli edukas ja varsti olingi uue rehviga tagasi hostelis.
Õhtul jõudis kohale ka Kanya ja läksime tähistasime mu varajast sünnipäeva. Sõime sushit ja tutvusime ööeluga. Miraflorese piirkond Limas oli väga uhke ja tundus, nagu oleksime tagasi Euroopas. Järgmisel päeval saime kokku mu sõbra Cesariga, kes oli ka juhuslikult Peruusse ära eksinud. Kohtasin teda paar aastat tagasi Veronas, kus samuti rattaga ringi sõitsin.
Õhtul vaatasime ranniku ääres päikseloojangut ja varsti oligi aeg Kanyal jälle koju tagasi lennata. Saatsin ta lennujaama ära ja läksin ise bussi ootama. Kümme tundi hiljem olin tagasi Carazis ja nii oligi mu minipuhkus Limas läbi saanud. Hostelis kohtasin neiut nimega Noemie, kellega oli plaan Huarazi jõudes natuke ringi matkata. Enne veel tegin kiire põike läbi Cordillera Blanca mäestikust, kõige lumisematest mägedest Peruus. Teekond viis 4700m kõrgusele ja oli väga raske. Sellistes kõrgustes enam väga hapnikku, mida hingata, pole, nii et kõik liigutused on kordades raskemad. Otsustasin öö veeta telgis restorani katuse all ja siis järgmine päev Huarazi vändata.
Seiklustest Huarazis aga järgmisel korral.
