By Üks hetk sattusin vastamisi teetöölistega, kes mind kuidagi läbi ei tahtnud lasta. Tee oli liiklusele suletud kuni kella viieni õhtul. See mind just palju ei aidanud, kuna varsti pärast viit hakkab vaikselt pimedaks minema ja siis pole väga mõistlik sõita. Niisiis, pärast kümneminutilist lunimist ja traagilisi näoilmeid olid nad siiski nõus mind läbi laskma ja sõit võis jätkuda
Pärast pikka matka Kuelapi varemete juurde otsustasime järgmise päeva puhata ja siis edasi liikuma hakata. Päev möödus rahulikult, istusime mitu tundi kohvikus ja jalutasime niisama linna peal ringi. Õhtul tundsin end aga natuke haiglaselt. Plaan lahkuda polnudki äkitselt enam nii kindel. Hommikuks oli väikese palaviku üles löönud ja otsustasin igaks juhuks ühe päeva veel Chachapoyases veeta. Ei tahaks haigena kuhugi väiksesse mägikülla lõksu jääda. Kanyal oli aga aeg edasi liikuda, niisiis saatsin ta hommikul bussijaama. Täitsa kurb oli üksi Chachapoyasesse jääda, aga mis teha, haigena mägedes väntamine ka väga mõistlikuna ei tundunud. Hüvasti jätnud ja tagasi hostelis, veetsin ülejäänud päeva voodis.
Järgmiste päevade jooksul pendeldas palavik 37,2 – 38,5 vahel. Ostsin apteegist rohtu, aga kui paranemise märke näha polnud, otsustasin lõpuks arsti poole pöörduda. Tundus, et tegemist pole päris tavalise külmetusega. Seda näitas ilusti ka vereproov. Nimelt olin endale külge pookinud mingit sorti viiruse. Päris malaariaga tegemist polnud, aga sellegipoolest tuli viiepäevane antibiootikumide kuur läbi teha. Rohud mõjusid päris kiirelt ja varsti tundsingi ennast juba paremini. Ei suutnud kõik need päevad päris voodis ka istuda, nii et käisin ja külastasin teist korda Gotca koske ja Sonche kanjonit. Väike soojendus algavale rattasõidule. Lõpuks jõudis kätte päev, mil otsustasin Chachapoyasest lahkuda ja edasi Cajamarca suunas liikuda. Plaanitud kahe-kolmepäevasest Chachapoyase külastusest oli saanud 20-päevane «seiklus». Minu suureks õnneks aitasid Anneli ja ta mees Fidel mind uuesti jalule ja mu reis võis jätkuda.
Cajamarcasse oli plaanis jõuda nelja päevaga. Ilmselt on tegemist ühe raskeima ja samas ka parimate vaadetega lõiguga Peruus. Kitsas üherealine tee, mis kulges kõrgete kaljude vahel, oli pärast pikka haigust parajaks katsumuseks. Õnneks esimene päev Leymebambasse kulges natuke kergemalt. Sain lihased vaikselt soojaks. Teepeal kohtasin ühte mootorratturit Inglismaalt, kes oli samuti teel Argentiina suunas. Jäime pikemalt juttu rääkima ja kogemusi vahetama, kuni lõpuks aeg peale pressis. Tahaks ikka enne pimedat ja vihma kohale jõuda. Oli tore jälle ratta seljas olla ja edasi liikuda. Vaated olid ilusad ja tuju hea. Siiski täpselt kolm kilomeetrit enne Leymebambasse jõudmist hakkas sadama. Sadas nii tugevalt, et hostelisse jõudes olin läbimärg. Panin riided kuivama, käisin kuuma duši all ja vajusin voodisse.
Järgmine päev algas lauge, aga pika tõusuga. Umbes 30 kilomeetrit ülesmäge viis mind 3600 meetri kõrgusele. Teekond möödus pooleldi kruusal ja oli kohati väga kitsas.
Üks hetk sattusin vastamisi teetöölistega, kes mind kuidagi läbi ei tahtnud lasta. Tee oli liiklusele suletud kuni kella viieni õhtul. See mind just palju ei aidanud, kuna varsti pärast viit hakkab vaikselt pimedaks minema ja siis pole väga mõistlik sõita. Niisiis, pärast kümneminutilist lunimist ja traagilisi näoilmeid olid nad siiski nõus mind läbi laskma ja sõit võis jätkuda. Tippu jõudes oli ümbrus mattunud uttu ja muidugi mõista hakkas vaikselt ka sadama. Mis mind ees ootas, oli aga mu reisi pikim langus. Kuskil 60 kilomeetrit allamäge viis mind 3600 meetri juurest 800 meetri peale. Peab ütlema, et see oli üks vinge allamägi uskumatute vaadete ja vähese liiklusega. Vaikselt selgines ka taevas ja järk-järgult muutus õhk soojemaks. Alla jõudes oli jälle troopika lõhna tunda. Tilluke asula nimega Balsas asus kahe mäe vahel ja seal ma ka öö veetsin.
Järgmine päev algas uue rekordiga, nimelt tuli vändata 45 kilomeetrit jutti ülesmäge, tagasi 3000 meetri kõrgusele. Teekond kulges väga vaevaliselt. Õnneks oli ilm hea ja liiklus endiselt pea olematu. Ega suuremat liiklust sellisel teel ette ei kujutakski. Palju oli lõike, kus kahe auto kohtumisel oleks üks pidanud mitu kilomeetrit tagurdama. Celendini linna oli kõigest 56 kilomeetrit, aga aega võttis see teekond kuskil umbes kaheksa-üheksa tundi.
Enne pimedat jõudsin aga ilusti kohale ja leidsin endale kiirelt öömaja. Lihased valutasid päris korralikult ja korra mõtlesin ühe ekstra päeva Celendinis veeta. Lõpuks otsustasin siiski edasi liikuda ja Cajamarcas puhata. Sinna oli kõigest ühe päeva teekond. Kuigi kilomeetreid oli pea poole rohkem kui eelmisel päeval, siis kaljude vahel vingerdamine sai Celendini jõudmisega läbi. Samuti ei olnud tõusud nii pikad, nii et päev möödus suuremate viperusteta. Kui inimesed oma rotveilereid ja teisi suuri koeri vabalt tänaval ringi joosta ei laseks, siis oleks elu lausa täiuslik.
Õhtuks olin jõudnud Cajamarcasse, kus plaanisin veeta paar puhkepäeva. Tuli aga välja, et sattusin sinna täpselt karnevali ajaks, ühe suurima karnevali ajaks maailmas. Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta, nii et otsustasin seal kauem aega veeta. Samuti kohtasin üle pika aja kaht teist ratturit. Prantuse ja Saksamaa naisratturite duo oli teel Ecuadori poole. Ka nemad jäid karnevali ajaks Cajamarcasse. Esimese päeva teemaks olid värvi- ja veepommid. Hommikul anti hostelis kiirelt mõista, et selga tuleks panna riided, mida enam kunagi pole plaanis kanda. Õhtuks olevat riided, juuksed ja nahk paksult värvised. Vaikse mägilinna rahvastik oli karnevali ajaks ilmselt mitmekordistunud. Inimesed pidutsesid tänavatel varajastest hommikutundidest kuni hilisõhtuni välja.
Järgmistel päevadel enam värviga ei loobitud ja aset leidsid paraadid. Kõik olid lõbusas tujus ja veega täidetud õhupallid lendasid endiselt peakohal. Õhtul käisime hosteli rahvaga kohalikus baaris ja nautisime niisama ööelu. Viimane karnevali päev oli mulle puhkuseks ja siis oligi aeg jälle edasi sõita. Jätsin teiste ratturite ja toreda hostelirahvaga hüvasti ning alustasin oma teekonda Huarazi linna poole.
