By Hosteli jõudes avastasin, et seal juba pesitseb eestlane nimega Taavi. Taavi oli nautinud hostelielu juba viis kuud ning teadis ümbruskonda nagu oma kodukohta ja minul oli kohalik giid olemas, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.
Viimase öö enne Esperance’i suundumist veetsin väikses kohas nimega Munglinup. Kõik eluks vajalik oli käeulatuses, tasuta telkimis- ja karavanipark, bensiinijaam ja WC-d Peale minu oli seal veel paar karavaniga rändajat, kellega jutustades ma ka õhtu veetsin.
Vanemas eas paarike oli samuti teel Esperance kalastusvõistlusele. Etteruttavalt võib öelda, et mul õnnestus neid uuesti Esperance’s kohata. Nende karavanipark oli täpselt minu hosteli kõrval. Peale kalastusvõistlust oli neil plaan minna kõrbe ja seal järgnevad kolm kuud veeta. Ettevalmistus oli neil hea, 300 liitrit vett, päiksepaneelid ja kõik muu eluks vajalik.
Hommikul alustasin juba enne kella seitset, võtsin kiire kohvi ja asusin teele. Tahtsin linnas rattapoest läbi käia, aga see suleti juba kell kolm päeval. Teetööde kiuste see mul ka õnnestus. Kuna järgnevad 1400 kilomeetrit ühtegi rattapoodi teele ette ei jää, otsustasin paar siserehvi ja tahavaatepeegli osta.
Hosteli jõudes tuli välja, et seal juba on üks eestlane nimega Taavi. Üle pika aja sai jälle eesti keeles suhelda. Taavi oli elanud YHA hostelis juba viis kuud, nii et teadis ümbrust nagu oma kodukohta ja minul oli kohalik giid olemas.
Tegemist oli väga sotsiaalse hosteliga ja otsustasime ka esimesel õhtul välja minna. Käisime läbi kohalikust pubist ja tutvusime Esperance ööeluga.
Hommikul andis pikale veninud öö tunda ja otsustasin veel paar päeva hostelis veeta. Käisin poes, ostsin hunniku süüa ja soetasin ka lõpuks kaasaskantava gaasipliidi. Aasias ma ise süüa ei teinud, nii et polnud ka pliiti vaja.
Austraalias on aga elu liiga kallis, et pidevalt väljas söömas käia. 20 pakki kiirnuudleid, hunnik ubasid ja tuunikala konserve peaks mind kuhugi maale välja vedama küll.
Samuti tuli meil «fantastiline» mõte mu rattale lastekäru taha panna, mis kambale taibukatele inseneridele oli täpselt paras õhtune ülesanne. Eks ole näha kaua see käru siis vastu peab, kas 10 või 100 kilomeetrit või hoopis Eestini välja. Ma ise panustan sinna 10 kilomeetri kanti. Aga kuna lubasin pühalikult kõigile, et ma ilma käruta ei lahku, siis tuleb oma sõna pidada.
Järgmisel päeval otsustasime külastada Cape le Grandi ja ka Lucky Bay randa, mis on valitud Austraalia kõige ilusamaks rannaks. Türkiissinine vesi, valge liiv ja kängurud rannal andsid paradiisi mõõdu välja küll.
Käisime ujumas ja pärast tegime väikse matka Frenchman tipu otsa, kust avanes imeline vaade. Cape le Grand on kuskil 60 kilomeetri kaugusel Esperancest, aga õnneks oli ühel reisikaaslasel auto, nii et saime ilusti omal jõul kohale. Kahju ainult, et ilm kehvapoolne oli, 18 kraadi ja kohati väga pilvine kerge sajuga.
Aga selline see Esperance ilm kord juba on, üks päev 34 kraadi ja päike, järgmisel 18 ja vihm. Olen vaikselt sellega juba harjunud. Ametlikult on suvi läbi ja ilm läheb aina külmemaks ja sajusemaks. Peab vist kiiremini põhja poole väntama, seal on alati soe. Seniks aga tuleb soojemad riided välja otsida.
Samuti tutvusin ühe toreda perekonnaga, kes mind õhtusöögile kutsusid ja kellega squashi käisin mängimas. Suured tänud neile hiiglasliku steigi eest, mis mind ilmselt teisele poole kõrbe kahekordse kiirusega lennutab.
Ilmselgelt oli paus Esperances veninud pikemaks kui algul plaanitud. Aga kuna hostel ja sealsed inimesed ning linn ise oli väga tore, siis ma arvan, et siin veedetud aeg oli seda väärt. Peale Esperance tuleb 1400 kilomeetrit tühjust, kus ilmselt pause väga ette ei tule. Saab olema huvitav kogemus.
Ratas on nii raske, et harjumatu oli algul sõita ja loodan, et miskit surve all ei purune. 14 liitrit vett ja hunnik söögipoolist teeb oma töö. Selle väikese ajaga, mis ma hostelis ööbisin, käis sealt läbi kaks eestlast. Mis arvestades, kui väike Eesti on, oli päris üllatav. Pole kindel kas keegi Eesti alles ka on. Igaljuhul oli tore sotsiaalne kogemus ja olin valmis jällegist oma sooja voodi maha jätma ja üksi teele asuma.
