By Kamloopsist lahkudes oli plaan jõuda Clearwatersi linnakesse. Hommikusöök ja liiter kohvi all, hakkasingi vaikselt liikuma. Esimest korda Kanada pinnal oli maastik päris tasane ja mägedest polnud järel suurt midagi
Jalad said puhkust ja sõit läks päris kiirelt. Suund oli Jasperi rahvuspargi poole, kuhu oli kuskil 400 km. Küll siis jälle mägisemaks läheb. Kuigi korduvalt ähvardas sadama hakata, jõudsin Clearwatersisse siiski kuivana ja otsustasin öö kämpingus veeta. Clearwatersis nägin ka uuesti Luisi ja Manueli, kellega ma koos Kamloopsi sõitsin. Meil laias laastus sama marsruut, nii et on suur võimalus neid veel teel kohata.
Järgmine päev algas ja lõppes sajuselt. Kuigi mul on enamik riided veekindlad, siis päeva lõpuks olin siiski läbimärg. Märg ja külm, kuna väljas oli kõigest 4 kraadi. Teekonnal Blue Riverisse, mu järgmisesse peatuspaika, jäi teele vaid üks bensukas, kuhu ma ennast kuivatama läksin ja paar snäkki hambusse võtsin. Ja üllatus-üllatus, keda ma jällegi nägin – Luis ja Manuel juba mugisid ja kuivasid seal! Tundub suisa, et nende saatuseks on mind turvata karude eest, et ma härra grisli hommikusöögimenüüsse ei satuks. Endiselt pole ma peale kitsede kedagi näinud, see on rõõmus ja kurb samal ajal.
Riided enam-vähem kuivad, oli aeg jälle teele asuda. Lõpuks Blue Riverisse jõudes kallas vihma nagu oavarrest. Läksin ja võtsin bensukas kohvi ja kohalike kaastundlike pilkude all mõtlesin oma raske saatuse üle. Lõpuks, natuke sooja saanud, ronisin kohalikku kämpingusse, kus mulle pakuti minitreileris öö veetmise võimalust. Kuna hinnavahe telgiga polnud väga suur ja ma vihmast endiselt tilkusin, otsustasin öö seal veeta. Vähemalt saan ilusti asjad ära kuivatada.
SOOVITAME LUGEDAELU24 SPORT 38Kuusteist aastat Eestis elanud Howard Frier: võib-olla pean lahkuma8 min lugemistGALERIID 1GALERII ⟩ Tallinna Vanasadamasse on pargitud kurikuulus luksusjaht, mille pardal veetis printsess Diana oma viimased elupäevad3 min lugemistSÕBRANNA 294AASTA HILJEM ⟩ Pääsküla rabast leitud Cärolini vanemad: täname loodust, et ta meie last elus hoidis1 min lugemist
Jasperis õnnestus mul leida endale võõrustaja. Hommikul otsustasin, et proovin ühe jutiga sinna jõuda: 220 km üle suhteliselt mägise ala. Täitsa loll mõte, aga mis sa ära teed, kui miskit pähe juba tuleb. Vaikselt hakkas Rockiese mäestik ka paistma ja teekond läks päris raskeks. Teele jäi ka ette Mount Robson, kõrgeim mägi Kanada Rockiese mäestikus. Vaated olid megailusad ja korra unustasin ära, et pea käis vaikselt väntamisest juba ringi.
Kella 21 ajaks jõudsin lõpuks Jasperi külla ja kohtusin oma võõrustaja Bruce’iga. Bruce oli suur rattamatkur ja õhtu möödus paari õlle najal kogemusi vahetades. Järgmise päeva veetsin ka veel seal, võtsin väikese puhkepäeva raskest teekonnast. Käisin linna peal ringi ja parandasin ratast. Nimelt oli tagumine kodar järjekordselt katki, ilmselgelt kannan liiga palju kraami endaga kaasas. Kunagi Aasias alustades oli mul kolm kotti, nüüd on kuidagi neid juba kuus – ei tea, mis vahepeal juhtunud on. Koju tagasi jõudes peab suurema korteri muretsema, et kõik ära mahuks. Positiivsema külje pealt on vähemalt mäest alla sõites hoog suurem.
Lõpuks oli aeg jälle teele asuda, mööda Icefields Parkway’d Banffi rahvuspargi suunas. Selleks oli vaja osta ka pilet, 10 dollarit päev. Röövivad siin vaeseid rattureid, aga vähemalt toetasin kohaliku pargi arendust. Olen kuulnud, et see piirkond on üks ilusamaid kohti, kus rattaga sõita ja pean nõustuma. Vaated mägedele ja järvedele olid megailusad.
Ilm oli jällegi päikeseline ja äkki tuli metsast välja ka mõmm. Must karu einestas vaikselt tee ääres. Turistid olid juba suurte kaameratega kohad sisse seadnud, võtsin ka julguse kokku ja jäin seisma. Eeldades, et kui karu mu poole jooksma hakkab, siis hüppan esimesse autosse peitu. Õnneks seda siiski tegema ei pidanud. Karu ei pannud turistide horde tähelegi ja sõi vaikselt edasi.
Samal hetkel avastasin, et mul rehv katki. Superajastus! Karu tee servas, hakkasin siis rehvi vahetama. Õnneks otsustasid ühed preilid mind valvama jääda, et rehv saaks vahetatud ilma kõrvalise karu abita. Lõpuks sain edasi sõita ja teekond jätkus.
Käisin vaatasin kohalikud kosed üle ja peatusin väikses teeäärses kohvikus. Seal teadis bussijuht rääkida, et mõned kümned kilomeetrid edasi on nähtud grislit. Lõpuks sinna jõudes polnud tast enam jälgegi ja otsustasin päevale punkti panna. Läksin ööseks Beauty Creeki hosteli ilma elektri ja muude mugavusteta metsas asuvasse hütti. Kohalike hostelikaaslastega muljeid vahetades tuli välja, et veel üks karu luusis ringi kõigest kilomeeter hostelist. Sel hetkel olin päris õnnelik, et telgis ei pidanud ööbima.
Järgmine päev algas suure tõusu ja tuulega. Teekond viis 2050 meetri kõrgusele – kõrgeim koht, kus ma rattaga sõitnud olen. Ümberringi oli endiselt päris lumine ja kõrged mäetipud ümbritsesid igast ilmakaarest. Tegin väikse kohvipaus informatsiooni keskuses ja teekond võis jätkuda.
Algas suur langus, mis viis mind tagasi 1300 meetri kõrgusele. Terve tee oli väga ilusate vaadetega, nii et korduvalt oli vaja hoog nulli pidurdada ja kaamera välja otsida. Teadsin, et mind ootab veel üks suur tõus, mis viib mind tagasi 2050 meetri kõrgusele. Proovisin selle ka samasse päeva pigistada ja Mosquito Creeki kämpingusse jõuda. Nimi ei kõla just hästi ja natuke kurjakuulutuvalt, loodame, et siiski moskiitosid nii metsikult pole.
Pikk tõus teise mäe tippu sai ka lõpuks tehtud, küll suurte raskustega, kuna olin päevast täitsa väsinud. Alla vurades nägin seisvat autodehordi ja teadsin, et miskit suurt roomab tee ääres ringi. Ja nii see oligi. Kuskil 17 kilomeetrit enne kämpingut nägin oma esimest grislikaru. Päris hirmutav vaatepilt rattalt, ilma kaitsva autota. Aga kuna ma polnud jällegi üksinda, otsustasin peatuda ja ka mõned pildid teha. Edasi sõites piilusin korduvalt silmanurgast, ega grisli mind ei jälita, aga kõik oli siiski hästi ja varsti olingi kämpingus.
