By Meie suur kamp, kellega olin viimase nädala koos reisinud, läks siinkohal lahku. Kes Kolumbia poole, kes Peruu suunas ja kes Ecuadori randa soojemat ilma otsima. Mina suundusin muidugi mõista lõuna poole. Plaanis oli ära käia Chimborazo vulkaani otsas, mis on lähim koht päikesele maailmas
Baños on väike linnake Kesk-Ecuadoris, kuulus oma n-ö maailmalõpu kiigu poolest. Samuti on see hea koht, kust Amazoni poole startida ja raftingut harrastada. See viimane meil ka plaanis oli, pärast mitme päevast matkamist tundus hea vaheldusena. Hommikul kella üheksa ajal võeti kogu see kamp hostelist peale ja tunnike hiljem olime juba paadis. Ega kellelgi väga kogemusi selles vallas olnud. Paati päris kummuli ajada ei suutnud, aga mees-üle-parda juhtus rohkem kui üks kord. Jah, nende hulgas ka mina. Igatahes oli väga vinge kogemus ja tahaks tulevikus kindlasti uuesti proovida. Õhtul jõudsime veel kuumaveebasseinides ära käia. Kuigi rahvast oli metsikult, võis külastusega rahule jääda. Kuuma veega basseinidest, mis peaeaegu karvad ära põletasid, jääkülmadesse. Peale paaritunnist sessiooni olime kõik täitsa läbi ja oli aeg koju tagasi suunduda. Viimasel päeval käisime maailmalõpu kiigu juures ka ära ja oligi jälle aeg edasi liikuda.
Meie suur kamp, kellega olin viimase nädala koos reisinud, läks siinkohal lahku. Kes Kolumbia poole, kes Peruu suunas ja kes Ecuadori randa soojemat ilma otsima. Mina suundusin muidugi mõista lõuna poole. Plaanis oli ära käia Chimborazo vulkaani otsas, mis on lähim koht päikesele maailmas. Isegi lähemal kui Mount Everest. Rattaga on võimalik sõita 4800 meetri kõrgusele ja siis edasi matkata 5100 meetrini. Nii kõrgel ma kunagi käinud ei olnud, nii et tundus hea katsumusena.
Teekond võttis aega kaks päeva. Esimese päeva sihiks oli Riobamba linn ja siis sealt edasi vulkaani suunas. Terve esimene päev möödus ülesmäge. Algas kruusateel ja lõppes maanteel, kus enamjaolt teetööd käsil olid. Riobambasse jõudes leidsin kuue dollari eest majutuse ja otsustasin öö seal veeta. Järgmisel päeval oli plaanis sõita kuskil 50 km, mis peaks mind 4800 meetri kõrgusele viima. Seal tahtsin üle pika aja jälle telkida. Teekond oli aga raskem, kui ma arvasin. Pidev ülesmäge sõitmine ja kõrgel pedaalimine andis aina rohkem tunda. Lihased ei tahtnud liikuda ja hingata oli raske. Mida kõrgemale jõudsin, seda rohkem oli tunne, nagu oleksin Marsile sattunud. Kahjuks oli ilm suhteliselt vihmane ja udune, aga udu vaibudes tuli Chimborazo kogu hiilguses nähtavale.
Rahvuspargi väravasse jõudes otsustasin hoopis seal telkida. See tähendas, et järgmiseks hommikuks jäi 8400 meetrit ülesmäge väntamist. Võisin oma telgi katuse alla panna, et seda vihma ja tuule eest kaitsta. Öö oli külm, kuskil viie miinuskraadi kandis ja samuti avastasin, et mu täispuhutavas madratsis oli auk. Keset ööd seda parandama ka ei hakanud, nii et magada oli päris ebamugav. Hommikuks oli udu kadunud ja hakkasin vaikselt edasi väntama. Kaheksa kilomeetrit võttis aega umbes kolm tundi. Need olid ilmselt mu elu aeglasemad kilomeetrid. Lõpuks jõudsin siiski kohale, jõin ühe sooja kohvi ja matkasime koos saksa paariga, kellega kohvi juues tutvusin, 5100 meetri kõrgusele. Vaade oli super ja isegi päike tuli korra välja. Keskpäeva paiku alustasin oma teekonda tagasi maanteele. Peale kahte päeva ronimist sain nüüd 2000 meetrit allamäge liugu lasta.
Järgmiseks sihtkohaks oli Alausí, väike küla mägedes, mis on kuulus oma rongisõidu poolest. Seekord jäi rongisõit küll tegemata, aga suure üllatusena kohtasin seal väikses mägikülas oma esimest eestlast alates Kanadast. Helena oli reisil olnud juba üle aasta, alustas ta oma rännakut Kolumbiast ja oli nüüdseks välja jõudnud Ecuadori. Imelik oli jälle eesti keeles rääkida. Peale harvade telefonivestluste käib suurem osa suhtlusest inglise ja vigases hispaania keeles.
Hommikul läksid meie teed aga lahku ja sõitsin edasi Cuenca suunas. Teekond oli isegi Andide kohta väga mägine ja veetsin enamuse päevast paksus udus koertega võideldes. Neile hirmasti meeldis mind taga ajada ja ülesmäge on raske eest ära ka vändata.
Paari päeva pärast jõudsin väiksesse külla nimega El Tambo, kus kohtasin kahte ratturit Inglismaalt, Zoe’it ja Matti. Alustasid nad oma reisi Floridast ja olid juba pea aasta teel olnud. Kuna me kõik Cuenca poole suundusime, otsustasime väed ühendada. Oli tore jälle üle pika aja kellegagi koos sõita. Päev algas suure tõusuga, millele järgnes veel suurem langus. Võrreldes eelmiste päevadega, oli teekond natuke kergem ja lõunaks olimegi juba hosteli ukse taga. Otsustasin mõned päevad oma uute sõpradega seal veeta. Cuencas lõppes selleks korraks Zoe’i teekond ja Mattil oli plaan peale väikest puhkust Quitos edasi Argentiina suunas liikuda. Minul oli vaja aga natuke aega parajaks teha, kuna ootasin Eestist pakki, mis pidi jõudma järgmisesse suuremasse linna nimega Loja nädala pärast.
