By Esimese asjana võttis meid maismaal vastu sõjavägi, kes kõigi asjad läbi otsis ja halva uudise teatavaks tegi. Nimelt pidime templiga järgmise päevani ootama, kuna tollipunkt oli juba kinni. See tähendas, et pidime öö seal veetma
Ratta varuosad teele pandud, sisustasime oma aega Panama pealinnas ringi seigeldes. Külastasime kuulsat kanalit ja tutvusime Panamá vanalinnaga. Tegemist on ühe modernsema linnaga Kesk-Ameerikas ja see andis ka hindades tunda. Tundsime ennast kõrgete pilvelõhkujate vahel veidike kerjustena ja kuigi hosteli sotsiaalse eluga võis täitsa ära harjuda, olime üpris õnnelikud, kui rattapoest lõpuks kauaoodatud kõne tuli.
Järgmise päeva veetsin rattapoes, proovides kõike ilusti toimima saada. Liigselt detailidesse laskumata olid mu tagumised hammasrattad maanteeratta käiguvaheti jaoks liiga suured. Uus käiguvaheti oleks läinud aga liiga kalliks, nii et proovisime olemasolevate vahenditega probleemi lahendata. See meil ka enam-vähem õnnestus. Nüüd jäi veel üle asjad kokku panna ja hommikul olimegi valmis sadama poole teele asuma.
Otsustasime lendamist vältida ja proovida oma õnne sadamas. Teekond Cartisse võttis aega kaks päeva ja oli absurdselt järskude tõusudega. Peale minipuhkust Panama pealinnas asusime kohe täie hooga pedaalima. Esimese öö veetsime džunglis asuvas hostelis, kus kohtasime kampa mootorrattureid. Suundusid nad sama laeva peale, kuhu meil oli plaan oma rattad panna. Oleks võinud ju ise ka sama laevaga minna, aga 600 dollarit kolmepäevase sõidu eest oli meie jaoks liig.
Kahjuks pidin tõdema, et kuigi käiguvahetus põhimõtteliselt toimis, oli vahetuse kvaliteet kordades alla käinud. Ehk Kolumbias saan selgust, kas pean siiski käiguvahetid ka ära vahetama.
Igatahes jõudsime keskpäevaks sadamasse, kus mootorratturid meid juba ees ootasid. Proovisime kapteniga 600-dollariste piletite üle kaubelda, aga kokkuleppele ei jõudnudki. Mis seal ikka, ütlesime ratastele hüvasti ja hakkasime sadamas ringi uurima. Kiiresti sai selgeks see, et Kolumbia piiri poole ei liigu samal päeval rohkem midagi ja kanuud meile ka keegi müüa ei tahtnud.
Kuna kogu elu toimus aga lähedal olevatel saartel, otsustasime oma õnne seal proovida. Nendel saartel elavad Kuna-nimelised pärismaalased. Saarele jõudes ei teadnudki kohe, kust alustada. Vaja oli leida majutus ja järgmiseks päevaks ka transport. Ühtegi majutusasutust sellel väikesel kalurisaarel polnud ja kuna terve saar oli täis ehitatud, ei saanud ka suvaliselt kuhugi telki püsti panna. Kohalikelt abi paludes juhatati meid ühe inimese juurest teise juurde ja lõpuks lubas keegi meil oma katuse all telkida. Telk püsti, läksime transporti otsima. Kahjuks või õnneks keegi meile endiselt kanuud müüa ei tahtnud. Lõpuks õnnestus leida keegi, kes oli nõus meid 125 dollari eest Puerto Obladiasse ära viskama. Tegemist oli Panama ja Kolumbia piiri ääres asuva külaga, kus meil oli vaja saada Panamast lahkumise tempel ja siis uue paadiga juba Kolumbia poole edasi sõita.
Mõeldud-tehtud, hommikul asusimegi sinnapoole teele. Üllatus oli suur, kui sadamast veel paar gringot peale korjasime. Kõigele lisaks oli tegemist meie tuttavatega. Kaiden ja Brendan on kaks Kanada tüüpi, kellega Panama pealinna hostelis kokku saime ja kellega ka natuke koos plaani tegime Kolumbia poole sõitmiseks. Siis läksid meie teed aga lahku ja plaan jäigi poolikuks. Pean tõdema, et hingasime kõik kergendatult − neljakesi on ikka kindlam sellist asja ette võtta.
Paadisõit pidavat kestma kuskil seitse tundi. Paat oli väike ja lained kohati päris suured. Sel hetkel olime päris õnnelikud, et keegi polnud tahtnud meile kanuud müüa. Koos meiega asus teele ka mõni kohalik, aga peale mõnda väiksemat peatust lähedal asuvatel saartel jäime koos meeskonnaga üksi. Peale üheksa tundi kestnud väga väsitavat paadireisi jõudsime lõpuks Puerto Obladiasse. Taguots oli kange ja siseorganidki kohad vahetanud, aga muidu olime elus ja terved.
Esimese asjana võttis meid maismaal vastu sõjavägi, kes kõigi asjad läbi otsis ja halva uudise teatavaks tegi. Nimelt pidime me templiga järgmise päevani ootama, kuna tollipunkt oli juba kinni. See tähendas, et pidime öö seal veetma. Vähemalt lubas üks kohalikest meid hommikul 20 dollari eest Capurganasse ära visata. Tegemist on Kolumbia-poolse piirilinnaga, kus pidime passi sisenemistempli saama.
Hommikul oli aga sadu nii tugev, et pidime paar tundi ilma paranemist ootama. Paadisõit ise oli lühike ja kestis alla tunni. Capurganasse jõudsime keskpäevaks ja immigratsiooniametis tehti meile teatavaks veel üks paha uudis: Kanada kodanikud pidid maksma 80 dollarit sisenemistasu. Ühtegi pangaautomaati seal piirkonnas aga polnud ja lõpuks pidime viimasegi raha kokku kraapima, et terve kamp Kolumbiasse saaks jääda. Kui kõik protseduurid said tehtud, tuli välja, et peame öö Capurganas veetma. Kuigi küla ei asu saarel, puudub sellel maanteeühendus ülejäänud Kolumbiaga. See tähendas, et oli vaja broneerida veel viimane paadisõit, seekord siis linna nimega Turbo.
Samal ajal olid meie rattad samuti Turbo poole teel. Huvitava kokkusattumusena nägime laevakaptenit Capurgana immigratsioonipunktis. Ta andis meile teada, et kui järmisel hommikul kella kümneks Turbosse jõuame, võime rattad sealt kätte saada. Muidu oleksime pidanud minema Cartagenasse, nagu algne plaan ette nägi.
Kuigi see viimane paadisõit oli kindlasti nendest kolmest kõige mugavam ja ka üpris kiire, siis Turbosse me selleks ajaks ei jõudnud. Kõik olid juba päris väsinud. Transport Panama ja Kolumbia vahel oli aega võtnud juba neli päeva ja nüüd pidime veel kaks bussireisi ka ette võtma. Siinkohal läksid meie teed Kaideni ja Brendaniga lahku. Nemad suundusid edasi Medellini poole ja meie Cartagena suunas. Nagu ikka, jõudsime oma esimesse sihtkoha − Monteriasse natuke liiga hilja ja pidime öö seal veetma. Hommikul saime varakult bussi peale ja lõunaks olimegi lõpuks Cartagenas. Viis päeva seiklemist, et ületada kurikuulus Darién Gap. Võttes arvesse lennupiletite hindu, siis ega me raha kokku hoidnud. Samas oli niimoodi päris äge reisida ja kõigil oli hea meel, et selle variandi kasuks otsustasime. Mälestus kogu eluks.
