By Hommikul alustasin varakult. Ei teadnud, kui kaua piiril aega minna võib ja kuna mu esimese öömaja siht oli 120 kilomeetri kaugusel Burlingtonis, siis ei tahtnud pimeda peale jäämisega riskida. Olen kuulnud, et USA piirikontroll on väga range ja olin natuke pabinas
Hommikul alustasin varakult. Ei teadnud, kui kaua piiril aega minna võib ja kuna mu esimese öömaja siht oli 120 kilomeetri kaugusel Burlingtonis, siis ei tahtnud pimeda peale jäämisega riskida. Olen kuulnud, et USA piirikontroll on väga range ja olin natuke pabinas, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.
Patricia juurde jõudes, otsustasin paar päeva puhata ja elu üle järele mõelda. Kas minna USAsse otse Montrealist või sõita Kanadas Atlandi ookeanini välja. Kuna plaanis oli korra ema ja õega Atlanta lähistel kokku saada, siis ajaliselt klappis paremini otse Montrealist USAsse vändata. Kindlasti oleks olnud edasine teekond Kanadas sama vinge nagu ta siiani olnud on, aga ega kõike ei jõua ka näha.
Otsustasin USAs jätkata ja Kanadaga hüvasti jätta. Enne seda aga veetsin kolm päeva Patricia ja Sophie, mu uue lemmik koera juures, kes mind lahkelt vastu võtsid ja pealekauba veel kuninglikult täis söötsid. Esimesel õhtul oli maja rahvast täis, istusime basseini ääres ja sõime nagu homset poleks.
Patricia mees Luis ja ta sõber Manny olid endiselt ratastega Kanadat läbi sõitmas ja olid jõudnud juba päris oma reisi lõppu. «100 päevaga läbi Kanada» projekti raames kogusid nad raha eesnäärme vähi uuringuteks ja hetke seisuga olid nad kokku saanud juba uskumatud 37 000 dollarit.
Kuna meie väike õhtune tähistamine venis pikale, siis järgmine päev möödus magades ja basseinis vedeledes. Õhtul otsustasin kokku saada ka ühe tüübiga, keda mõned päevad tagasi juhuslikult rattal kohtasin. Sain Bruce’i ja ta sugulase Jayga kokku kohalikus pubis, jõime paar õlut ja arutasime kuidas kõige parem siit edasi liikuda oleks.
Bruce elas ise poole kohaga New Yorgis ja kutsus ka külla, kui ma sinna kanti kunagi jõudma peaksin. Lõpuks oli aeg laiali minna ja hakkasin metrooga kodu poole tagasi sõitma. Õnneks kaks õlut mind kursilt kõrvale ei vedanud ja varsti olingi ilusti kodus tagasi.
Mu viimane päev Montrealis jäi linnas ringi jalutamiseks ja vaatamisväärsustega tutvumiseks (kuigi üldiselt väsin ma kiirelt ja teisest kirikust kaugemale ei jõua). Lõpuks tuli siiski aeg siit paradiisist maa peal lahkuda ja Patricia ja terve Montreali kambaga hüvasti jätta. Suured tänud neile, et nad mu aja siin nii meeldejäävaks muutsid. Inimeste lahkus võib olla piiritu.
USA piirini oli kuskil 120 kilomeetrit. Niisiis otsustasin veel ühe öö Kanadas veeta ja järgmisel päeval võidukalt USAsse vändata. Leidsin warmshoweri võõrustaja 40 kilomeetrit piirist ja veetsin öö nende juures. Enne veel aga kohtasin üle pika aja teist rattaga matkajat.
18-aastane ameeriklane Silvan oli teel olnud juba kaks kuud. Kuna meie teekonna esimene pool kattus, otsustasime koos sõita. Enamus päevast möödus jõe kaldal ratta radadel. Päike paistis, ilm oli ilus ja oli tore vahelduseks kellegagi koos vändata.
Sain-Jean-sur-Richelieu linna jõudes, läksid aga meie teed lahku. Silvan sõitis edasi USA suunas ja mina otsisin oma võõrustaja Gaby korteri üles. Kuna ta ise jõudis koju alles õhtul, oli ta mulle võtmed postkasti jätnud, et ma uksetaga ootama ei peaks. Terve korter oli täis väikseid pabereid juhistega, wifi paroolist magamiskohani. Õhtul jõudis ka Gaby oma naisega koju, sõime koos õhtust ja jutustasime niisama.
Hommikul alustasin varakult. Ei teadnud, kui kaua piiril aega minna võib ja kuna mu esimese öömaja siht oli 120 kilomeetri kaugusel Burlingtonis, siis ei tahtnud pimeda peale jäämisega riskida. Olen kuulnud, et USA piirikontroll on väga range ja olin natuke pabinas.
Muidugi mõista mul midagi varjata polnud, aga kunagi ei tea, kuidas piiril asjad lähevad. Õnneks oli piirijärjekord väike ja varsti oligi minu kord. Uuriti ja puuriti mu reisi, rahalise olukorra ja perekonnaseisu kohta. Lõpuks tuli šokeeriv uudis, et mind riiki siiski ei lasta.
Põhjuseks oli asjaolu, et kuna mul ajalehes blogi ilmub, siis olen järelikult ajakirjanik ja vajan pressi viisat. Ma iseenesest ennast just ajakirjanikuks ei pea ja ääretult kurb oli kuulda, et ma kõik oma plaanid nüüd ümber tegema pean. Kuigi nad soovitasid mul pressi viisa teha ja uuesti proovida, siis kahjuks see võimalus mul puudub.
Viisa tegemiseks on vajalik saatkonda intervjuule minna. Esimene aeg selleks on olenevalt asukohast alles detsembris või isegi järgmise aasta mai kuus. Nii kaua ma kahjuks oodata ei kannatanud. Nagu peata kana istusin piiri äärde maha ja hakkasin mõtlema, mis edasi saab. Kurb mõelda, et ma nüüd sellepärast oma ema ja õde ka ei näe, aga mis teha, elu läheb edasi.
Ei osanudki muud peale hakata, kui Montreali tagasi suunduda. Kirjutasin ka Patriciale oma kurvast saatusest ja ta oli nõus mind veel paar päeva enda juures võõrustama, seni kuni asjades selgusele jõuan. Kella seitsme-kaheksa vahel õhtul jõudsin tagasi oma vanasse koju, kus Patricia ja Sophie mind kurbade pilkude saatel vastu võtsid.
Tegelikult Sophie pilk oli päris rõõmus, ilmselt kuna ma talle alatasa sinki sisse söötsin. Esimene õhtu ei hakanud ma enam midagi uurima ja kuna meil olid külalised, siis rääkisime niisama mu kurvast saatusest ja maailma asjadest.
Järgmine hommik jõudis aga reaalsus kohale. Olin Montrealis ilma ühegi sihita ja ei teadnud mida edasi teha. Korra mõtlesin Kanadas edasi vändata, aga kuna idakaldalt olid lennupiletid kallimad, siis otsustasin Montrealiga siiski Kanadale puntki panna ja sealt edasi lennata. Suur küsimus oli, kuhu.
Mõtlesin korra Euroopaasse lendamisele, aga see tundus hetkel veel natuke vara. Isegi Aafrika käis peast läbi. Siis aga jäid silma pileteid Kuubaale ja see tundus päris tore mõte. Uurisin põhjalikult viisa ja teiste võimalike takistuste kohta, aga kõik tundus olevat okei.
Lõpuks ostsingi pileti ära ja nüüd lähen saatuse tahtel USA asemel hoopis Kuubale. Sealt edasi mõtlesin Kolumbiasse lennata ja siia mööda lääne kallast Argentiina lõuna tippu välja sõita. See plaan pole veel aga kindel. Eks ole näha, mis peale Kuubat saama hakkab. Lend läheb reedel, 24 augustil, seniks olge aga mõnusad ja toredat Eesti Vabariigi aastapäeva.
