By Napaneesse oli 140 kilomeetrit, nii et startisin varakult. Karen saatis mind rattaga kuskil kümme kilomeetrit ja vaatas, et ma ikka ilusti kiivrit kannaks. Kui väljas üle 30 kraadi sooja on, pole see just kõige mugavam tegevus, samas ei tahaks kirstus ka lõpetada
Lõuna-Ontarios oli mul öömajaga väga vedanud. Telk oli juba kuskil nädala puhkust saanud ning tänu Petele ja Karenile oli mul ka Petersboroughs voodikoht olemas. Plaan oli küll järgmisel päeval oma teekonda jätkata, aga kuna Karen lahkelt mulle ka teiseks päevaks öömaja pakkus ja nad kõik suure kambaga jõe peale ujumisrõngastega möllama läksid, siis otsustasin nendega ühineda. Tundus uus põnev kogemus, mis ongi ju selle reisi põhieesmärk.
Hommikul kogusime kamba kokku ja seiklus võis alata. Väga vahva kogemus, mille lõpuks kolmest rõngast kaheksa olid täiesti läbi. Kohati oli jõgi väga madal ja põhi kivine. Kuna me natuke alahindasime oma teekonda, pidime lõpuks pea neli tundi hulpima. Kuigi see oli päris äge, oli lõpuks autot nähes kergendus suur. Hakkas vaikselt juba pimedaks minema.
Minu järgmises sihtkohas Napanees elas Ken. Tema oli mees, kes mul ratta aitas osta, kui ebaõnn mind Winnipegis tabas. Kuna ta kutsus mind külla ja tahtsin teda ka isiklikult tänada, siis plaan oli paar päeva tema juures peatuda. Niisiis jätsin Kareni ja terve Peterborough kambaga hüvasti ja hakkasin Napanee poole väntama.
Sinna oli 140 kilomeetrit, nii et startisin varakult. Karen saatis mind rattaga kuskil kümme kilomeetrit ja vaatas, et ma ikka ilusti kiivrit kannaks. Kui väljas üle 30 kraadi sooja on, pole see just kõige mugavam tegevus, samas ei tahaks kirstus ka lõpetada.
Esimesed 30 kilomeetrit sõitsin kruusateel, vana rongitee jälgedes. Aastad tagasi oli see muudetud matkarajaks ja kuna kruusatee oli täitsa sõidetav, otsustasin liiklusesse mitte pressida. Varsti sai aga rada otsa ja hakkasin autodega võidu vurama.
Õhtuks jõudsin ilusti Keni ukse taha ja kohtusin lõpuks tema ja ta perega. Isegi kohaliku lehe ajakirjanik tuli läbi ja tegi väikse intevjuu. Varsti jõudis ka Keni poeg Corey oma neiuga koju. Nimelt oli järgmisel päeval plaanis minna paadisõidule Peterboroughs. Täpselt tagasi sinna, kust ma tulin. Kahjuks ei mahtunud ma kuidagi auto peale, aga sain paar päeva nende suvilas puhata.
Hommikul suundusimegi kõik suvilasse ja enne teiste lahkumist majandasime natuke seal. Suvilas vaatas mulle vastu üüratu liumägi. Mitte iga päev ei ole võimalus ööbida kohas, kus sul oma isiklik liumägi on.
Muidugi mõista panime ka selle enne teiste lahkumist tööle. Minutiga olid kõik naabrite lapsed platsis. Väga vahva oli, aga varsti oli aeg Keni ja ta perega hüvasti jätta. Ilmselt enne kui nad tagasi jõuavad, olen ma juba sõidus. Olen südamest tänulik neile kõige eest, mis nad mu heaks tegid.
Järgmine päev mõõdus rahulikult. Suplesin järves ja puhkasin niisama. Naabrid näitasid mulle ka natuke ümbrust, nii et tegime väikse autosõidu nende farmi. Nüüd olen kursis kahesaja pealise lehmaga farmi hingeeluga.
Päev puhatud, hakkasin jälle vaikselt liikuma. Järgmiseks ööks mul öömaja polnud, nii et suure tõenäosusega oli aeg jälle telkida. Kus täpsemalt, polnud õrna aimugi. Kirjutasin paarile inimesele warmshoweri kaudu, polegi seda võimalust ammu kasutanud. Kahjuks polnud kellegil võimalust mind majutada, aga sain häid soovitusi kus telkida. Niisiis lõpetasin päeva Kingstoni laevalifti juures, kus minuga jagasid telkimisplatsi kuskil 60 skauti.
Hommikul sain warmshowerist vastuse, et olen oodatud Brockville linnakesse, kus Ralf ja Jacky mind võõrustada soovivad. Päeva kilometraaziks tuli ainult 75 kilomeetrit, nii et kella kaheks päeval olin juba nende ukse taga. Ralf ja Jacky olid suured rattaga matkajad, kes olid enamus maailmajagusid läbi sõitnud. Eestisse polnud nad veel jõudnud, aga plaanis oli tulevikus ka siiakanti jõuda. Õhtul läksime külastasime kohalikku grillfestivali ja uurisime linna peal elu.
Hommikul tegime koos süüa ja uurisime mu edasist marsruuti. Järgmine riik, mis plaanis läbi sõita, on USA. Mis linnaga Kanadale punkt panna ja kust täpsemalt USAsse siseneda, on veel aga lahtine. Montreali on kuskil 240 kilomeetrit, sinna jõudes on vaja ära otsustada. Enne Montreali oli veel vaja korra kuskil öömaja leida.
Terve päev möödus vastutuules ja alles õhtul kella seitsemaks sai 140 kilomeetrit vändatud. Lõpuks leidsin ka sobiva kämpimiskoha ja täpselt enne pimedat sain telgi püsti.
Järgmisel hommikul asusin varakult teele, et Montreali jõuda. Seal olid mul tuttavad ees, kelle juures sain mõned ööd veeta. Kunagi ammu, Kamloopsis, kohtasin kahte ratturit, Luisi ja Mannyt. Nende plaan oli sõita saja päevaga Kanadas läänest itta ja sellega eesnäärme vähi raviks raha koguda.
Sellest ajast alates oleme teineteise rännakuid jälginud ja kui mul ratas Winnipegis ära varastati, aitasid nad mind taas teele. Nüüd Montreali jõudes, sain öömaja Luisi abikaasa Patricia juures.
Natuke enne Montreali jõudmist, sisenesin ka uude provintsi, seekord siis Quebecisse. Äkitselt hakkasid kõik prantuse keelt rääkima. Sain hakata oma prantuse keelt harjutama. Nagu ka Torontos, oli Montrealis palju jalgratturitele ja jalakäiatele mõeldud radasid, nii et sõiduteele väga minema ei pidanud. Kella viieks olin ilusti oma uues kodus Montrealis, sellest aga järgmisel korral.
