By Otsustasin Calgarys veeta mõned päevad, varustust putitada ja niisama puhata. On ju nüüdseks mäed jälle seljataga ja algamas nö järgmine etapp, preeria. Võiks ju arvata, et nüüd lendan nagu kuul läbi õhu, aga ajalugu on näidanud, et mägist ala võib olla isegi kergem sõita.
Süüdistan selles oma «sõpra» tuult, kes ka tundub olevat ümbermaailmareisil, aga vastassuunas.
Igatahes, esimesel õhtul otsustasime Tristani ja Steffiga välja sööma minna, vanu Austraalia-seiklusi meenutada ja niisama lobiseda. Praed olid nii suured, et vaevu jõudsin pärast liigutada. Vähemalt polnud vändata vaja, peaasi et autosse suutsin loivata. Päriselu rõõmud.
Minu uus kodu paariks päevaks, suur valge buss, juba ootas mind ja pärast sellist einet tuli uni hea. Järgmisel päeval läksid kõik tööle, seega otsustasin linna peale kondama minna.
Tristan töötas kohalikus pargis ja Steff koolis õpetajana. Pärast linnaskäiku lubasin ka Tristanile parki külla minna. Calgary jättis ilusa ja rohelise linna mulje, paljude rattateede ja jalutusradadega (küll on kahju, et ma neid linna sisse sõites üles ei leidnud).
Tagasiteel käisin pargist läbi ja jalutasime koos koju. Viimase päeva otsustasime veeta vähe aktiivsemalt ja käisime Canmore’is kaljudel turnimas. Tagasi koju, mägedesse. Kuigi tundus tiba hirmsana, otsustasin ka lõpuks proovida. Tundus raske töö, peab vist hakkama rohkem ülakeha ja oma nuudleid treenima. Muidu oli täitsa vahva ja kui peaksin USAsse õele külla jõudma, siis ilmselt sunnitakse seal ka ronima. Selleks ajaks olen ma muidugi juba vana proff.
Ronimine toimus Grassi järve ääres, kus meid ootas ees kuskil 50 inimest, tundus olevat popp koht. Ilmselt kõige rohelisema ja puhtama veega järv, mida ma näinud olin. Seda seniks, kuni taevast otsustas jääkülma vihma kallama hakata ja kõik see mees autode poole põgeneda üritasid. Me olime väheste õnnelike seas, kes napilt vihmast ka pääsesid. Enne keskööd jõudsime ilusti koju tagasi ja nagu võluväel oligi varsti hommik ja tuli uuesti väntama hakata.
Ilusad ilmad veetsin Calgarys ja nüüd muidugi lubas sõitmise päevaks vihma. Mis kõige hämmastavam, ilmateade ei valetanudki, kallas nagu oavarrest. Algul otsustasin, et sõidan Drumhelleri linna. Seal asub Kanada kõige suurem dinosauruste fossiilide muusem ja linna sisse sõites vaatab vastu üüratu T-Rexi kuju.
Kuna ilm oli kehv ja linn oli kuskil 100 kilomeetrit mu marsruudilt eemal, siis otsustasin, et ma ikka nii suur dinosaurustefänn pole ja vaatan parem mõnel päeval lohutuseks «Jurassic Parki».
Niisiis, jätkasin oma teekonda Trans-Canadian maanteel ja proovisin endale õhtuks peavarju leida. Sellega läks seekord päris lihtsalt, sest külas nimega Gleichen oli lausa tasuta kämping püsti pandud. Otse politseijaoskonna kõrval, et ma ennast ikka turvalisemalt tunneks.
Tore väike külake, mis asub indiaanlaste reservaadi külje all. Hommikul endiselt sadas ja otsustasin öö veeta kõigest 50 kilomeetri kaugusel Bassanos. Mis sa teed, laiskus oli kallal.
Järgmine suuremat sorti keskus oli Medicine Hat, kuhu ma pärast pikka ja väsitavat päeva õhtul päris hilja jõudsin. Kuskil 160 kilomeetrit tuulega võidu vurada tegi oma töö ja kohale jõudes olin surmväsinud.
Otsustasin peatuda kesklinnas asuvas kämpingus, kus ma kohtasin ka ratturit Gilles’i Prantsumaalt. Nagu minagi, oli ta teel Kanada idakaldale, kust siis 3. oktoobril koju tagasi lendab. Järgmisel hommikul läksime ratturite lemmikpaika, McDonald’sisse. 1 dollari kohvi, mis on kõrgem kui Eiffeli torn ja tasuta wifi teevad olemise tunduvalt meeldivamaks. Gilles arvas, et sõidab siit edasi põhja suunas, Saskatooni. Mina liikusin aga endiselt ida suunas ja nii meie teed jälle lahku läksidki.
Ei jõudnud just linnast väga kaugele, kui nägin ühte tüüpi, jube suur seljakott seljas, maantee ääres ringi jalutamas. Otsustasin natuke juttu rääkida ja varsti olime hoopis koos lõunasöögilaua taga.
Chrisi seiklus algas Alaskalt ja plaan oli sealt koju Minnesotasse tagasi hääletada. Kurtis natuke oma rasket saatust. Nimelt olevat sellise suure maantee ääres palju raskem hääletada kui üleval põhjas. Siiski loodan, et varsti keegi kena võõras ta auto peale võtab ja ta teekond jätkuda võib.
Maastik oli märgatavalt muutunud. Mägede asemel laiusid ümberringi üüratud põllud ja rohelised aasad. Walshi jõudes astusin läbi informatsioonikeskusest ja natuke hiljem jõudis üllatuseks kohale ka Gilles. Oli ikkagi otsustanud Saksatooni vahele jätta ja ida suunas edasi liikuda. Otsustasime väed ühendada ja järgnevad päevad teineteise tuules vändata. Samas panime ka sellele päevale punkti ja jäime Walshi kämpima. Täpselt informatsioonikeskuse kõrval oli võimalik kellegi hoovi telk püsti panna. Tasuta wifi ja kohvi veensid meid kiirelt sinna jääma.
