By Järgmine hommik algas heade uudistega. Eline Vancouverist oli postitanud mu loo Eestlased Kanadas gruppi ja niimoodi õnnestuski mul leida endale kodu Kamloopsis, Kadri juures. Eriti õnnelikuks teeb mind ajastus.
Natuke enne pimedat sain telgi püsti ja läksin uurisin natuke telkimisalal ringi. Kuigi seekord polnud vaja maksta, pidin ennast siiski registreerima. Ringi vaadates tundus, et ühtegi vaba kohta enam polegi. Täitsa arusaadav, inimestele meeldivad tasuta asjad.
Tagasi telgiplatsile kõmpides möödusin ühest reisiseltskonnast, kellega jäin pikemalt juttu rääkima. Tuli välja, et nad peatuvad siin lausa mitu korda aastas, kohe nii hea koht pidavat olema.
Varsti oligi väljas juba pime ja otsustasin magama minna. Peale pikka ja rasket päeva oli uni kerge tulema. Hommikul oli raskusi üles saamisega ja kui ma lõpuks ennast telgist välja vedasin, kutsusid naabrid mind hommikust sööma. Peekon ja munad kõhus, hakkas mulle aina enam tunduma, et sellest päevast väga asja ei saa ja otsustasin selle hoopis oma uute sõprade seltsis kämpingus veeta.
Päeval grillisime ja ajasime niisama juttu. Samuti oli väga hasarti tekitav binokliga mägikitsede otsimine. Ilmselt tundub veidi kahtlane tegevus, aga nii mõnigi tund sai binokkel ninal veedetud.
Enne õhtu saabumist jõudsime ka linnast läbi käia. Lillooeti linna oli kõigest kuus kilomeetrit. Kellel oli vaja autoremondi aeg kokku leppida, kellel apteegist läbi käia ja kellel lihtsalt poest söögi- ja joogivarusid täiendada.
Kuna üks paarike suurest seltskonnast elas Moose Jaws, mis jääb mulle hiljem preeriasse jõudes tee peale ette, siis vahetasime kontakte ja pidin enne sinnakanti sattumist ühendust võtma. Soe voodi pidavat ootama.
Lõpuks oli aeg jälle liikuma hakata. Hommikust söödud, hakkasin tumedate sajupilvedega võidu kihutama. Kui välja arvata paar piiska, mõõdus päev siiski kuivalt.
Olin natuke aega vändanud, kui kohtasin oma esimest rattamatkajat Kanadas. Taylor oli teel Alaskale ning alustas ta oma matka paar tuhat kilomeetrit tagasi Utahst. Saime kõigest kümme kilomeetrit koos sõita, kui meie teed jälle lahku läksid. Taylor suundus põhja, Alaska suunas, ja mina pöörasin itta.
Jutud räägitud ja kogemused vahetatud, sõitsin lähimasse linna nimega Cache Creek ja hakkasin endale öömaja otsima. Kuna 20 kilomeetri kaugusel oli kämping, mida mulle juba varem ka soovitati, otsustasin öö seal veeta.
Järsku avastasin ka, et järk-järgult oli rohelus mu ümber kadunud ja olin sattunud kõrbehõngulisse piirkonda. Natuke meenutas Austraaliat, ainult mägisem. See osa ei olnud muutunud, et teekond kulges endiselt ikka üles ja alla.
Järgmine hommik algas heade uudistega. Eline Vancouverist oli postitanud mu loo Eestlased Kanadas gruppi ja niimoodi õnnestuski mul leida endale kodu Kamloopsis, Kadri juures. Eriti õnnelikuks teeb mind ajastus.
Nimelt selleks hetkeks, kui Kadri mulle kirjas, oli mul Kamloopsi sõita kuskil 70 kilomeetrit. Teades, et mul on õhtuks kodu olemas, läks päev päris kiirelt. Samuti tundus, et rattamatkajad on lõpuks ometi aktiveerunud ja õnnestus näha lausa kolme ekipaaži, kes olid kõik kuidagimoodi teineteisele sülle jooksnud.
Üks Kanada paarike sõitis koju tagasi Edmontoni. Siis kaks Kanada härrat, Juan ja Luis, kes sõitsid läänekaldalt idakaldale. Olles ühendanud rattasõidu heategevusega, kogusid nad samal ajal raha vähiravi toetuseks. Kolmandat paarikest nägin ainult kaugelt, aga teised teadsid rääkida, et nad olevat pärit olnud Prantsusmaalt ja püüavad samuti idakaldale jõuda.
Koos Juani ja Luisiga sõitsime Kamloopsini koos, aidates teineteisel navigeerida. Lõpuks läksid aga meie teed lahku ja varsti olingi Kadri ukse taga. Ta võttis mind vastu oma kolme lapse Rubeni, Esme ja Leanoraga. Peale seda, kui olin ennast tsivilisatsioonikõlblikumaks muutnud ja pesus käinud, sõime koos õhtust ja jutustasime niisama.
Kadri on Kanadas elanud juba üle viie aasta ja tundus, et ta on täitsa rahul. Arusaadav, elu siin tundub tõesti päris mõnus. Kadri abikaasa Darrell oli tööl ja temaga mul esimesel päeval kohtuda ei õnnestunud. Kuna Kadri aga pakkus välja, et ma võin ka kauemaks jääda, siis otsustasin ühe päeva veel seal veeta ja kõigi perekonnaliikmetega tutvuda.
Järgmine päev möödus linnas ringi jalutades ja puhates. Samuti panime aeda telgi püsti, et lapsed saaksid seal mängida. Järgmine kord, kui telgi püsti panen, proovin sama elevil olla kui lapsed. Neile väga meeldis.
Õhtul tulid Darrellile külalised, kellega mängisime pokkerit ja malet. Tähendab, mina pigem vaatasin ja nemad mängisid. Mäletan veel liiga hästi, kuidas viimast korda Indoneesias politseiga malet mängides haledalt kaotasin.
Hommikul oli jälle kord aeg liikuma hakata, seekord Jasperi rahvuspargi suunas. Pidavat olema üks ilusamaid kohti terves Kanadas. Loodame, et ilmaga veab, kuigi kiire pilk ilmateatele näitas paar järgmist päeva vihma. Tuleb vaikselt vihmariided välja otsida ja teele asuda.
