By Eelmise nädala lugu lõppes sellega, kuidas ma valmis olin Esperance’i ja hosteli eluga hüvasti jätma, aga päris nii see siiski ei läinud.
Kuna kõigest kaks päeva oli mu sünnipäevani (20. märts), otsustasin ka need veel seal veeta, selle asemel, et sünnipäev põõsas vastu võtta. Hosteli inimesed lubasid koogi tuua ja pidusöögi korralda. Liiga hea pakkumine, et vahele jätta. Olid väga toredad päevad mu uute Austraalia sõprade keskel ja varsti oligi aeg lahkuda.
Hüvasti öeldud, vurasime koos käruga Norsemani poole teele. Üks härra hostelist tuli mind ka autoga saatma, natuke oli mures mu pärast. Nüüd oli kohe ekstra ohutu olla, eriti arvestades, et härra hosteli ees 12 tundi päevas idamaiseid võitluskunste harrastas. Teises kurvis tuli õnneks käru kinnitus lahti ja otsustasin selle kung fu-härra autosse visata. Nende kahe kurviga olin pea kurdiks jäänud, plastrattad tegid oma töö.
Ratas ees, auto taga, jätkus meie teekond kuskil 15-20 kilomeetrit, kuni härral igav hakkas ja hosteli poole tagasi sõitma hakkas. Imestasin, et ta nii kauagi vastu pidas, aga suur tänu talle muretsemast. Olin jällegi üle pika aja üksi. Esimene päev oli päris raske, ilmselt vajasin natuke sissesõitmist. Õhtuks olid kann ja jalad mõnusalt valusad.
Kuna alustasin väntamist alles lõuna paiku, tuli kilomeetreid 75 kanti. Sattusin minikülla nimega Grass Patch, kus oli 3,5-eurone karavanipark. Hinna sees oli elekter, vesi ja kõik muud luksused. Panin telgi püsti ja nautisin oma uut kodu.
Järgmine hommik ei alanud just fantastiliselt. Väike vihm ja suur vastutuul.
Tunnike hiljem jõudsin Salmon Gumi Rohelise järve juurde, kus ma kohtasin paarikest, kes oli juba poolteist aastat minibussiga Austraalias ringi reisinud. Töötasid nad arvuti vahendusel ja nende suur huvi oli fotograafia – niisiis loodetavasti nagu mina tulevikus. Järv ise oli ilus ja ikka kohe väga roheline. Tegime seal väikse fotoseeria ja lahku meie teed läksidki. Salmon Gumsi jõudes täitsin oma veepudelid, ostsin jäätise ja tegin kiire lõuna. Otsustasin lühikese päeva teha.
Norsemani oli kuskil 130 kilomeetrit ja see oli mu valutavatele lihastele natuke liig. Ja kuna homseks lubas suurt taganttuult, mida mul Austraalias ainult mõned korrad juhtund on, oli otsus lihtne tulema. Tunnike-kaks hiljem olingi leidnud endale uue kodu koos uute naabritega: vanemas eas paarike, kes Melbourne’ist Perthi reisimas.
Jõime tassikese teed ja rääkisime reisijutte. Sain isegi akupangad laadima panna. Hommikul pandi veel veepudelid ka täis ja sõidus ma jälle olingi. Väljas oli 34 kraadi ja taganttuul. Nagu oleks tagasi paradiisis. Natuke pärast lõunat olin Norsemanis ja peale pikka kaalumist otsustasin sinna karavaniparki ööseks jääda. Kümme eurot ei olnud just kõige odavam, aga kuna Norsemanis oli viimane pood 1200 kilomeetri peale, siis otsustasin asja rahulikult võtta.
Sain uue putukatõrje, mis minu kogemusest väga just ei tööta, aga moe pärast võiks ju olemas olla. Samuti ostsin järjekordselt hunniku süüa, kuna ma olen 24 tundi näljane ja tundub, et mida rohkem ma söön, seda näljasemaks muutun.
Hommikul kohtasin karavanipargis Tomi, kes oli mootorrattaga teel Melbourne’ist Perthi. Tundub päris popp marsruut olevat. Ta tegi meile suure kannu kohvi ja seal me siis istusime pea tunnikese, lükates sõidukohustusi toredalt edasi. Kohvi energiapauk käes, asusime teele.
Esimene silt, mis mulle ette jäi, näitas, et järgmisesse teenindusjaama on 189 kilomeetrit ja Adelaide’i 1986 kilomeetrit. Lühiajaline ja pikaajaline siht ilusti ühel pildil. Selleks ajaks oli mul sõidetud kuskil 8600 kilomeetrit, nii et Adelaide’i jõudes peaks maagiline 10 000 piir ületatud olema.
Viis kilomeetrit linnast väljas avastasin, et olin unustanud vetsupaberit osta. Ei viitsinud aga tagasi ka pöörama hakata, lootes, et ehk võidan lotoga kuskilt paar rulli. Esimesed 100 kilomeetrit möödusid ilusa ilma ja vaikse tuule keskel. Tõepoolest, miskit peale mõne piknikulaua ja paari vetsu teele ette ei jäänud. Levi oli siiamaani aga kõikjal. Sama võib ka öelda suurte kaubaautode ja karavanide kohta. Väike ratas (mitte küll enam nii väike) võttis kohati korralikult värisema ja ehmatas natuke ära. Muidu oli aga tuju hea ja eks ole näha, mida järgnevad 1200 kilomeetrit toovad.
Samuti õnnestuski vetsupaberit loteriiga võita! Jäin puhkealas karavanipargi inimestega jutustama ja lõpuks küsisin, et ehk saavad mulle natuke annetada. Selle peale anti mulle rull paberit, pakk küpsist ja pakk mingit valmistoitu. Võib öelda küll, et jackpot tuli ära.
Ööseks jäin 450 meetri kõrgusele Fraser Range’i tasuta puhkealasse. Homsest vuran alla tagasi ja jään järgmiseks 1100 kilomeetriks väga siledale teele. Puhkealas kohtasin jällegi vanemas eas paarikest, kes mul telefoni laadima panid ja veepudelid täitsid. Minu õnneks leidub palju palju toredaid inimesi, kellel väsinud ratturist kahju hakkab. Aitäh neile!
